272
kaodata tahan, näitab Teile ainult, kui palju ma wõita loodan. Kui Teie minu eluõnnest räägite, siis teadke, et see mitte neiu Wittelbachi käes ei ole, waid üksnes Teie käes… Aga Teie tahate mind mu eluõnnest ilma jätta.“
„Ja neiu Wittelbachi õnn?“ küsis Leena tasahiljukeste, kuna ta kiireste kerkiw rind ja tuksuwad huuled elawat sisemist wõitlust ilmutasiwad.
Mathias Lutz wajutas aerud wette ja juhtis lootsiku mõne tugewa tõmbega jälle keset jõge.
„Neiu Wittelbachi õnn? Kas arwate, et see mehe käes on, kes teda ei armasta?“
„Aga tema armastab meest.“
„Ja Teie nimetate õnneks, kui armastaw naine eluaja peab nägema, et teda ei sallita, wõi koguni weel, et tema asemel teist armastatakse? Kas Teie, Leena, sel wiisil õnnelik oleksite?“
Neiu Paju waikis. Mathiasele asus kindel tundmus rinda, et ta wõitnud oli, kui need Leena ainumateks põhjusteks jäiwad. Ta tahtis talle mahti anda, aru pidada, oma mõtteid koguda, otsusele jõuda; seepärast waikis ta ka ise ja hakkas warmalt edasi sõudma. Ta pani lootsiku niisuguse jõuuga liikuma, et woolas wesi wene serwadel wulisedes wahutama lõi.
Aga Leena ei wõtnud enam sõna. Ta käed hoisidwad jälle tüüri, ta pilk wiibis laialt ja tühjalt nägemata kauguses. Uueste torkas Mathiasele tema näo wõeras kahwatus ja see kibeda-wõitu joon ta suu ümber silma.
„Ma ootan ikka weel Teie seletust,“ tähendas sõudja wiimaks, kuna ta rätikuga higi näo pealt pühkis.
Leena lõi silmad tema peale. See pilk awaldas piina, kannatamist ja ühtlasi ärdat palwet: Wali mees, halasta mu peale ja jäta mind rahule!
