214
„Neid põhjuseid nimetasin ma ju praegu. Leena pole see karsk tütarlaps, kelleks sina teda pead. Ma nägin ometi eila õhtu, kuda ta all kojas ühe selliga salaja juttu ajas.“
„See sell pidi wist küll herra Mathias Lutz olema,“ torkas mamma kõige ilmasüütama näoga. „Temasse näikse Leena ilusad silmad kõige sügawamine mõjunud olewat, kui ma õieti olen tähele pannud.“
Piste tungis Berthale otsekohe südamesse. Seda tunnistas sinakas wari, mis ta näost äkitselt üle põgenes, ta sõrmede kramplik wärin ja ta silmad, mida ehmatus laiale kiskunud. Asjata püüdis ta oma rahu alal hoida, asjata pealiskaudset nägu näidata.
„Sina oled seda tähele pannud?“ lipsas tal hüüe suust, kus juures ta ainult sõna „ka“ alla sai neelata. Aga sedamaid ära nähes, et ta ettewaatmata olnud, ruttas ta weale liiwa peale raputama.
„Herra Lutzile ei saa tüdruku edewus häda tegema, selleks on ta liig tõsine ja mõistlik mees,“ ütles ta isewärki piiksuwa healega. „See sell, kellega Leena pimedas kojas kudistas, ei olnud mitte herra Lutz. Ma arwan aga, et Teie kohus oleks, selle peale waadata, et meie maja puhtust ja auu ei rikuta. Ma ei saa näituseks aru, miks Leena meie üleüldises lauas, sellide seas, lõunat ja õhtust sööb. Kas ta ei wõiks wäga hästi Liisa ja Tiinaga köögis süüa?“
„Aga ta pole ja mitte meie tüdruk, waid õmblusemamsel, armas Bertha, sest ta kõneleb ju Saksa keelt. Teda kööki tüdrukutega sööma panna — see ei lähe. Iseäranis nüüd mitte, kus ta juba üleüldises lauas on hakanud sööma. Kudas tahaksime niisugust muutust põhjendada?“
„Põhjendada? Mis põhjendamist siin waja on? Kas ei wõi perewanemad majas käskida, mis tahawad? Ja kas
