215
ei anna selle tüdruku edewus põhjust küllalt, teda sellidest eemal hoida!“
Emand Wittelbach raputas pead.
„Papa ei lubaks seda ialgi, sest ta pole Leenast midagi paha märganud. Küll aga kiidab ta tema wagusat, alandlikku olekut ja ta wirkust wäga sagedaste… Ma ei mõista ka, mis kasu sinul sest oleks, kui Leena mitte üleüldises lauas ei sööks, waid köögis! Niikaua kui ta meie majas on, puutuwad sellid temaga ikka kokku, nende seas ka — Mathias Lutz… Sinust kõneleb ainult armukadedus, kulla laps, sõge armukadedus!“…
Bertha walgete põskede üle lendas äkiline, palawikusarnane puna. Ta litsus huuled kõwaste kokku, sest ta märkas kahetsedes, et ta tuhinas oma tõsistest tundmustest juba liig palju oli ilmutanud.
„Armukadedus?“ hüüdis ta naermisega, mis piirita põlastaw püüdis olla. „Selle taluplika peale peaksin mina kade olema? Seda ei suuda sa ju isegi uskuda!“
Emand Wittelbach pidas iseeneses aru, kas ta tütrele mitte ei peaks ilmutama, mis ta Lutzi meeleolust Leena kohta oma mehe käest praegu kuulnud. Aga ta jõudis otsusele, seda mitte teha. Parem oli, et Bertha ise tõe kätte saab, mis ju kaua ei wõinud kesta, kui sellekohased nähtused õiged oliwad. Muidu oleks tütar wõinud arwata, et wanemad tühje kahtlustusi otsiwad, wõi teda tagaselja kawaluse ja kiusuga armastatud mehest püüawad lahku ajada. Bertha parandamiseks mõjuwam oli, et ta silmad iseenesest lahti läheksiwad. —
Ühe naabri-emanda ilmumine tegi ema ja tütre piinlikule waidlusele otsa peale. Kui Bertha külalist teretanud, leidis ta warsti põhjust, wõerastetoast oma pisikesesse kambrisse kaduda, mille ukse ta enese järele lukku keeras.
