213
Teie usute ainult, mis ta Teile kõneleb, ja see wõib wäga hästi wale olla. Kust Teie teate, et Te mitte mõnda warast ei warja, kes karistuse eest pakku pani?“
„Bertha, sa ei usu wist isegi, mis sa kõneled! On siis sel tütarlapsel kurjategija nägu? Ta tõi ainult pisikese kompsu kaasa — wargasaaki selles wististe ei olnud…“
„Teie otsustate siis palja näo järele!“ naeris mamsel lõikawalt. „Nagu kelmidel tihti kõige siledam nägu ei oleks! Minul on kindel aimdus, et selle tüdrukuga kõik asjad õige õiged pole. Selle eest wastutawad mulle tema kawalad silmad.“
„Mina leian, et Leenal wäga ilusad ja seejuures wagad, armsad silmad on,“ õhutas mamma taga, sest tema „töö“ tütrekese kallal näis waremine algawat, kui ta oli arwanud. „Ja seda on ka kõik teised majas tähele pannud. Iseäranis meie sellidele näiwad Leena silmad wäga meeldiwat.“
Emand Wittelbach märkas selgeste, kuda tütre kehast kerge tuksatus läbi käis, kuda ta pilk korraga kiirgawa läike sai.
„Seda pole imeks panna, sest see waga tuwike mõistab wäga osawaste oma silmi plaksutada. Päris häbi on seda juba waadata! Ta püüab ju meelega meeste tähelpanemist oma peale tõmmata, niihästi suu kui silmadega. Ja seda kõik sallitakse meie auusas majas!“
„Ma pole mitte märganud, et Leena halp ja edew oleks,“ tähendas emand kannatliku rahuga. „Ütle mulle parem, mis sul selle tütarlapse wastu õieti on. Minu arust otsid sa temale meelega süüd.“
Wihane inimene on wahel kogemata otsekohene.
„Ma ei salli teda! Ta on mulle esimesest silmapilgust saadik wastumeelt,“ tuli tahtmatalt, aga täie tüsedusega Bertha huultelt.
„Aga seks peab sul ometi põhjuseid olema!“
