210
Wittelbach naeris.
„Seda oli see siiski. Muul wiisil poleks ma iganes nii kindlale selgusele jõudnud. Ta ära karda, et ma talle suu sisse ütlesin: ‚Lutz, ma annan sulle oma tütre naiseks,‘ aga ma panin talle sõna suhu, millega ta mu tütart oleks wõinud küsida, ja tema neelas selle sõna kõhtu.“
„Ta ei küsinud mitte?“
„Wait oli nagu mutt.“
„Siis on minu arwamine õige, kolm korda õige!“
„Kahtlemata õige,“ kinnitas meister ning jutustas nüüd mammale terwe loo wiimase tipuni ära.
Aga tal oli asja, selle mõju üle imestada, mis emanda juures lõpuks nähtawale tuli. Missugused wastikud tundmused niisuguses emasüdames rahulikult üksteise kõrwal elawad! Emand Wittelbach oli oma lapse peastmiseks pidanud, kui Lutz Berthast taganeb, ja ta oli seeüle suurt rõemu tundnud. Nüüd aga, kus see lootus täide minemas, sai ta pahaseks!
„Waata mul külapoissi!“ pigistas ta sapise kibedusega oma kitsaste huulte wahelt wälja. „Tema põlgab Wittelbachi tütre ära, ja kelle pärast? Selle — selle toatüdruku pärast! Aga ma olen ikka öelnud — talupoeg on talupoeg ja jääb talupojaks!… Jumala pärast, Georg, sellest ei tohi linnas keegi kuulda saada! See oleks ju weel hirmsam, kui et meie temale oma tütre oleksime andnud.“
Meister hakkas suure healega naerma.
„No, nüüd on waene Lutz ka weel süüdlane, et ta sinu tütrele mitte kosja ei tule! Teeks ta seda, siis saaks ta selle häbematuse pärast sõimata! Ütle ise, mis ta õnnetu peaks õieti peale hakkama, et sinu rahulolemist ära teenida?“
