209
maha ei jää. Wõib olla, et ta sinust ülegi käib. Ma kardan, sa ei oleks rotti nii ilusaste lõksu ajanud, kui mina.“
Mamma Wittelbach, kes oma teisepoole lõbusale naljale kunagi suuremat mõistmist wõi lugupidamist wastu polnud kandnud, waatas talle harilise pool-tusase pilguga küsiwalt otsa.
„Ma räägin muidugi Mathias Lutzist,“ lisas meister juurde, kuna ta pikkamisi sohwa peale wajus. „Ja et otsekohene olla, tahan sulle kohe oma imestust ja auukartust tunnistada sinu osawuse üle, teiste inimeste südameid nagu aabitsat lugeda. Sul on õigus, mamma, Mathias Lutz waatab iseäralise pilguga Leena Paju peale.“
„Ahaa!“ Ja mamma Wittelbach wõttis ruttu ka istet.
„Kentsakas on selle asja juures aga, et poiss oma pilgu ‚iseäraldusest‘ ise midagi ei näidanud teadwat. Ta kukkus nagu pilwedest, kui ma talle oma ilmutusega kopsti pähe lõin. Ta ehmatas ära, jäi lahtise suuga mulle otsa wahtima ja tõmmas siis punaseks nagu kärbse-seen. Mis sa sellest arwad, mamma?“
„Wäga loomulik,“ arwas mamma. „Ta ei olnud ise weel otsusele jõudnud, et ta Leenat armastab. Ta elas selle mõtte sees, et ta süda Bertha päralt on, wõi wähemast oli tal kindlaks otsuseks wõetud, ennast Berthaga ühendada, et oma auuahneid plaanisid täide saata. Seni kõneles ainult ta pea, aga nüüd korraga astus süda wahele.“
„Sul näib õigus olewat, Sanna, sest ega ta muidu Bertha Wittelbachi kätt oleks tagasi lükanud, mida mina talle pakkusin. Ptui, kurat — mul on praegu weel häbi!“
„Sina pakkusid temale Bertha kätt?“
„Muidugi! Pakkusin otsekohe, ja tema ei wõtnud wastu!“
„Wõi see oligi sinu ‚lihwitud kawalus?‘“
