211
„Ma mõistan ju, see kõik on Bertha süü,“ wabastas emand ennast kitsikusest… „Jumal andku talle ometi nüüd õiget aru, et ta asjale lühikese lõpu teeks! Ma hakkaksin siis nagu uueste elama.“
Meistri nägu tõmmus korraga tõsiseks.
„Sina küll, aga kas Bertha ka?“ ütles ta. „Sa ise kõneled armastuse wõimust ja wägewusest imejuttusid; kas sa ei karda, kui sinu laps seda meest tõeste armastab, mille kohta kahtlust pole, et ta siis, kui ta temast ilma jääb, õnnelik saab olema?“
„See jäta minu mureks!“
„Ja, ja, sinu mureks!“ ütles Wittelbach ja tõusis pikkamisi üles. „Minu meelest on lugu ühte- ja teistpidi oksline. Tühi teab, see poiss on mulle südame külge kaswanud, ja kui siin pagana Tallinnas nii palju lõugu poleks, ta oleks ammugi rahuga mu tütrele wõinud kosja tulla…“
Ta wiskas sigari-otsa weidi ägeda käeliigutamisega ära ja läks ruttu uksest wälja. —
Mõni minut hiljem ilmus Bertha mamma juurde. Oma helkjas hommiku-riides, hooletumalt ülespistetud juukstega, näis ta tõeste kahwatu wälja, ja ta mõistis oma silmawaatele, liikumisele, terwele olekule nii wäsinud ja roidunud paiste anda, et kaastundlikust emasüdamest teda nähes walus piste läbi täis. Haruldase õrnusega kaelustas ja suudles teda emand Wittelbach.
„Halb öö jälle selja taga?“
Tüdinenud käelöök wastuseks.
„Papa saadab warsti teatri-piletite järele. „Orleans’i neitsi“ täna…“
„Ma tean, mamma!“
