17
Hüüe oli nii ähwardaw, nii käskiw ja ühtlasi karjatas temast niisugune hingepiin wälja, et Liisu seisma jäi ja ümber waatas.
„Mis sa tahad?“
„Siis on kõik õige!!“
Imelik! See naisterahwas, kes oma saladust warjates muidu täie rahuga walet ja salgamist tarwitas, kes ühegi wastase ees silmi maha ei löönud, kelle suu tarbekorral kõige tüsedamaid sõnu leidis — siin, oma lapse ees, seisis ta praegu nõuuta, jäi talle wastuse wõlgu…
Ainult ta rusikas tõusis, kui ta esimesest kohmetusest wõitu saanud, aga seegi sündis enam harjunud kombe, kui sundiwa tahtmise mõjul. Ja kui poiss ta ette julgeste seisma jäi, talle wälkuwal silmal, õõguwa palgega wäljakutsuwalt näosse wahtis, langes ka Liisu rusikas lõdwalt maha.
See nõrkus maksti talle walusaste kätte.
Mait seisis ema ees, kahwatu ja sisemise ärewuse pärast wärisedes. Ta suu waikis, aga ta silmast kisendas terwe maailm wõitlewaid tundmusi wälja: walu, ahastus, wiha ja põlgtus. Ja need tundmused litsusiwad ta hammaste wahelt wiimaks sõna wälja, mis iga ema südame tarduma oleks pannud. See oli seesama must, inetu sõna, mida isa kord joobnud peaga ema wastu tarwitas, kui see teda lõi…
Enne kui Liisu hoobist toibus — hoobina mõjus see sõna temagi kohta — oli Mait talle selja pööranud ja toa taha kadunud.
Ta ei tulnud terwel päewal enam nähtawale.
Kodust jooksis ta tänawale, tänawalt wainule, wainult metsa. Metsas langes ta kummuli kastese rohu peale, surus näo niiske sambla sisse ja nuttis nii kaua, kui tal märga silmast tuli.
Tal polnud ju enam isa ega ema!
