18
2.
Sest päewast peale wihkas Konna Liisu oma wanemat poega. Ta wihkas teda, sest et ta teda häbenes ja kartis. Sel poisil oliwad nii terased, uuriwad silmad, nii tark, tõekas kõne, nii mehekas-tõsine olek, et ema ennast tema juuresolekul waba ei tundnud olewat. Tal oli tundmus, kui roomaksiwad tal sipelgad mööda keha üles. Ta arwas poisi pilku alati oma näo ja suu peal wiibiwat, kartis iga sõna otsekohe wälja öelda, ja ta meelest oli, kui kõnniks tal poisi wari alatasa luurates järele. See piinas ja pahandas teda. Tema, kes ta seni majas üksi wõimsalt walitsenud, tundis ennast nüüd teise mõju alla surutud olewat, pealegi oma lapse, neljateistkümne-aastase jõmsika mõju alla!
Mõrudusest, mis ta südant seeüle täitis, kaswas waen wälja, see salaliselt imbiw, pool-peidetud waen, mida surutud isik suruja wastu ikka südames kannab ja mis enamiste kiusuna ilmsile tuleb. Mait wõis teha, mis tahtes — ema polnud sellega kunagi rahul. Tema ja mõlema teise lapse wahele kaswatati wahe. Teised oliwad alalised pailapsed, Mait alaline pahategija. Teisi silitati, teda tõugati. Teisi turgutati, teda näljutati. Teistele tehti kergitusi töös, teda aeti hommikust õhtuni taga. Muidugi pandi ta waratselt mõisas teol käima, kus kubjakepp kodust kaswatust aitas täiendada.
Isa poolt polnud tal kaitset ja õiguse-mõistmist loota, seisis see ju isegi ema walitsuse all. Mait pidi ainult selle nõrga trööstiga leppima, et tal isa poolt midagi paha polnud karta ja et Jaak tema ja ta õe ning wenna peale täieste ühesuguse silmaga waatas.
Oleks Mait wähem terane poiss olnud, kui ta oli —
ta oleks oma saatuse üle nurisenud, aga temale alla heitnud.
