16
„Ema, miks sa waletad, et Joak minu isa on? Minu isa on R. mõisa parun.“
Ootamata sõna ja see kõwa, kõmisew toon, mis poisi healel oli, tegiwad Liisu esiotsa tummaks. Ta pale tõmmas tume-punaseks, siis walgus weri südamesse tagasi, ja poja otsa wahtis tuhakarwa nägu. Selle tuima naisterahwa kohta mõjus siiski midagi — ta lapse raske kaebtus…
„Kes sulle seda ütles?“
„Kõik inimesed.“
„Nad waletawad!“
Ja nüüd wälkus Liisu silmas see sügaw, lõkendaw wiha jälle üles, mis ta oma põues kõigi wastu kandis, kes teda laimata, pilgata ja kiusata julgesiwad — teda, kelle kaelas kord saks rippunud…
„Nad waletawad!“ kordas ta peaaegu kisendades. „Nad waletawad, ja et sina tattnina seda usud ja mind wihastama tuled, siis pead keretäie soama — pead mu käest kohe tulise keretäie soama“ — ja ta pööras otsides haopinu poole.
Poiss aga kargas nagu noor kull Liisu käest kinni, ja oma terawaid küüsi sügawaste ta päka sisse wajutades, hüüdis ta kähisewa healega:
„Joak ise ütles, et ma tema poeg põle!“
See wihane tõendus, osalt wale, osalt õige, oli Maidul pool tahtmata suust tunginud. Ta mõjus aga ema kohta nagu ootamata löök pähe. Jälle wahetas Liisu palg wärwi, ta jäi tummalt poisi otsa wahtima.
„Joak — ütles?“ kordas ta wiimaks pikkamisi, ja Mait märkas, kuda ta asjata sõnade järele kahmas. Siis hakkas Liisu ringi waatama, nagu otsiks ta Jaaku, ning edasi minema, nagu oleks ta Jaaku kuskil näinud…
„Ema!“
