— 7 —
„Mis sa räägid! Ega sina pannud! Mina panin!“ kähwatas Jüri Jüri Jaani Juhani peale.
„Panin aga jah!“ wastas Jaani Juhan. „Waata ometi, minu kuub on ka katki kistud!“
Imestledes pidi Jüri Jüri Jaani Juhanile õiguse andma. Sest Jaani Juhan oli oma kuue tõesti lõhki kiskunud.
„Nüüd saan minagi rikkaks meheks!“ hüüdis Kaalu Kaarel.
„Mis? Sina? Kes sulle tulihänna warandusest osa annab!“ pahandas Pala Peter wahele.
„Kudas nii? Olen minagi oma kinga paelad katki raiunud!“ kostis Kaalu Kaarel julgeste.
Kaalu Kaarel tõstis jala püsti. Ja waata, üks jalg oli tõesti ilma pastlata. Paelad oliwad puruks lõigatud.
„Kui palju aga neid siis õige on, kes tulihänna rikkusest osa saawad?“ küsis üks.
„Mina! Mina! Mina! Mina!“ hüüdsiwad kõik. Ja kes tõstis pastlata jala, kes jälle katki käristatud kuue nähtawale.
Lühedalt, peale minu ei olnud kedagi, kes oma riiete ehk jala nõuude poolest õigel korral oleks olnud.
Oliwad Kuki küla mehed tõesti Kilplasteks käest läinud? Niisugust pärdiku tegu ei olnud ma weel elades näinud ega kuulnud.
„Kuhu oled sa siis oma pastla pannud?“ küsisin mina Kaalu Kaarlilt.
„Jah, ega muidu tulihända saa kinni panna kui pastla paelu katki ei lõigata!“ seletas Kaalu Kaarel.
