— 63 —
puugi pasa leidmisega osa warastatud warandust kätte saaksiwad, sest puugi pask, näe, on niisugune, et see kellegile ei sünni süüa, waid sellepärast, et puuk siis enam oma perenaesele kasu ei wõiks saata. Leiab sarnane otsija puugi paska, siis wõtab ta toore lepa, wäänab lepa südame seda wiisi wälja, nagu karjapoisid piipu walmistades teewad, paneb puugi pasa lepale südameks sisse ja wiimaks wälja wäänatud südamest punni puugi pasale peale. Kui lugu nii kaugel korras, wistab ta lepa tüki tulesse. Lepp hakab kangesti praksuma ja paukuma. Lepa tüki põletamisega ei saa küll puuk otsa, sest ainult hõbe kuuliga ehk rahaga laskmine wõida puugi elu wõtta, küll aga mõjuda põletamine nõnda puuki, et puuk enam ei saada wõid ega piima wälja oksendada. Seda wiisi wõida puuk küll weel edasi käia lehmade piima imemas, aga ei wiia enam piima ära kui ta ise seedida. Seega pannakse siis puugi pasa põletamisega puugi piima imemisele kui ka mitte täiesti, siis ometi osalt tõke ette.
Sarnast puugi paska tunnewad ka Soomlased, kes seda aga paran woita (= para wõi) nimetawad, nagu nad puugi nime asemel ülepea para nime pruugiwad. Seda para wõid põletatakse tõrwaga, soolaga ja weewliga ja pekstakse piitsaga. Selle peale ilmub puugi perenaene ja hakab oma teenija waimu eest paluma.
Et korra Soomlastest kõne tulnud, siis saagu tähendatud, et nende para tegewus meie
