— 62 —
aega ja mahti leidis ta ikka, et oma lehmad ära lüpsis. Kõige wähemalt ei ole ma iialgi kuulnud, et mõni perenaene puugi oma lehmi saatnud piimast tühjaks imema. Puugi omanik tahtis enam piima ja wõid saada kui oma kari andis ja et seda loomulisel teel ei saanud, pidi puuk seda loomuwastasel teel muretsema. Puuk pidi, näe, wõera peremehe lehmade kallale minema, nende udarad tühjaks imema ja siis saadud piima oma perenaesele tooma. Warastatud piima oksendas puuk tawalisesti kõhust wälja. Mõni kord oli see oksendades weel piim, mõni kord aga juba wõi walmis. Kohe pesi perenaene wõid ja soolas selle peale ära. Seda wiisi iga päew wõid ja piima muretsedes saab puugi omanik pea jõukaks. Mõni puugi pidaja naesterahwas elab ilma lehmata, aga ometi ei tule talle piimast ega wõist puudust, waid wõib weel palju müüagi. Mis ime ka: weab ju puuk piima ja wõid perenaesele ühte lugu kätte.
Tihti wõtab aga puuk rohkem piima kaasa kui wõib wedada. Läheb mõne korra koju poole, rada taga. Niisugust puugi maha pillutud piima kutsutakse puugi pasaks. Tõe pärast pole see nõnda nimetatud puugi pask aga tawalisesti midagi muud kui kollakad, pehmed seened, mis mädanenud puude peal iseäranis kaswawad.
Puugi paska otsiwad need hea meelega taga, kes arwawad, et puuk nende karjas wõeraks käinud. Mitte sellepärast ei lähe nad otsima, et
