— 64 —
puugi tegewusega üsna ühte läheb, olgu siis, et nende para peale piima ja wõi weel muudki toidukraami koju kannab. Siiski ei ole niisugune puugi laiendatud tõö wäli meiegi puugile hoopis wõeras. Me kuuleme, et puuk meilgi õlut, küünlaid, sia liha, kapsaid j. n. e. muretseb. Ometi juhtub seda enam arukorral, wõi piab seda koguni tulihänna tööks arwama. Selget otsust teha on siin wähä raske.
Para walmistamine on wähä teisiti kui meie puugi walmistamine, siiski sünnib see ometi sellesama põhjusmõtte järele. Ja meilgi tehakse puuki nii mitmet kümnet moodi. Para tegemisest räägib Lenqwist seda wiisi[1]: Pea tehakse lapse mütsist, mis hulga kirjute hilpudega täidetakse; mütsi sisse pannakse õnnistatud armulaua leib, mis wana naene armulaualt suhu wõtnud. See leib annab elukale elu. Kõht tehakse naeste peakattest, mis takkudega täidetakse. Nende külge pannakse kolm kedrewart ja wiiakse siis elukas ühel pühapäewa homikul wara kiriku trepi ette. Kui seda seal tükk aega peetud, wiiakse seda üheksa korda ümber kiriku ja üteldakse nii tihti kui wõimalik: „Sünni para!“ Selle peale hakab ta elama ja kolme jala peal hüppama. Parale üteldakse selle peale:
„Kanna wõida, kanna piima,
Too wõida mäe eite,
Piima pagana pereeit!“
- ↑ De superstitione veterum Fennorum.
