9
lubati saata. Pääle selle on ta minust palju paremini koolitatud, tunneb maailma ja oskab huwitawalt juttu westa. Selle tunni ajaga, mis laew weel sadamasse jõudmiseks tarwitas, saime meie wanadeks sõpradeks… Aga nüüd“ — Benno tõmbas uuri taskust — „peaks ta õiguse pärast juba siin olema. Ameriklased ei ole teatawalt ajaraiskajad.“
Naesterahwaste pilgud libisesiwad kähku ülikondade üle. Pastori tütred tõusiwad püsti ja tegiwad — muidugi ilma mingi ettearwamiseta — peeglite ees tegemist. Mõned minutid läksiwad peaaegu waikselt mööda. Kõik koosolijad seisiwad põnewa ootuse mõju all.
Uksekell kõlises. Benno kargas kui nõelatult püsti, lippas toapoisile ette, tegi oma käega ukse lahti, aitas tulijal palitut seljast wõtta ja talutas ta käe alt kinni wõttes saali. Sinna oli ka wana parun juba uuele külalisele wastu läinud, missugune wiisakus lihtlabase „misteri“ wastu tema poolt palju tähendas.
„Minu isa — herra Jostson,“ esiteles Benno.
Parun Stern-Himmelshausen raputas õige tugewasti wõõra kätt.
„Ma olen Teile tõsist tänu wõlgu,“ ütles ta soojemalt, kui see muidu tema wiis oli. „Ma ei täna Teid mitte ainult selle eest, et Teie minu poja ja suguwõsa wiimse alalhoidja elu peastsite, waid et Teie oma wapra, suuremeelelise teoga õiget rüütlimeelt ilmutasite, mis — paraku! — nüüdsel ajal maailmast nii hästi kui kadunud on.“
„Kui Teie minu usaldust oma ujumisekunsti sisse rüütlimeeleks tahate nimetada, siis ei ole see nüüdsel ajal sugugi weel nii haruldane asi,“ wastas ameriklane naeratades. Ta rääkis Saksa keelt puhtasti, kuigi weidi inglase libisewal kõnewiisil.
Wana ja noor parun talutasiwad külalise, teda eneste keskele wõttes, salongi.
„Meie tänane päewakangelane, mr. Jostson,“ esiteles wana parun.
Naesterahwad silmitsesiwad wõõrast piilusilmil. Ei, ilus ja esimesel silmapilgul külgetõmbaw ta küll ei olnud, iseäranis mitte kena Bennoga kõrwu seistes. Näost lai,
