8
„Wist mõni madrus?“
„Ei ole.“
„Mis ta siis siia tuleb?“
„Mina ise kutsusin teda ja oleksin ta häämeelega kohe kaasa wõtnud, aga ta pidi enne wõõrastemajasse sõitma.“
„Sul polnud wist parajaks jootrahaks küllalt kaasas,“ ütles parun Stern-Himmelshausen wana inimesetundja peenikese naeratusega.
Ka Benno naeratas: „Jootraha? Sina, papa, oled parandamata oma inimeste-põlgamises ja waatad oma kõrgelt seisupaigalt umbusaldusega kõige pääle, mis sinuga mitte wähemast ühekõrgusel seltslikul astmel ei seisa.“
„Tänan õpetuse eest, mu poeg.“
„Wõta hääks, armas papa. Selle poolest eksid sa küll wägewasti, kui arwad, et waene wõi alamat sugu inimene ennast ainult jootraha eest ohwerdada wõib.“
„Soo soo. Sa näitad ju waeste ja alamate seltsis õige rohkesti elutarkust kogunud olewat.“
Benno punastas teadmata põhjusel ja lõi silmad maha.
„Kas wähemasti tead, kuda selle… elupeastja nimi on?“ küsis paruninna.
„Master Jostson,“ wastas Benno, nime Inglise keelewiisil wälja rääkides.
„Kuda? Misterdshister?“
„Mis-ter Dshost-son,“ weeris Benno.
„On ta inglane?“
„Ei, ameriklane.“
„Siis ei wõi ta waene olla,“ naljatas wana parun. „Ameriklased on kõik rikkad. Wahest wõime temale peastmise-medalje muretseda.“
„Sa wõid mind uskuda, papa, herra Jostson ei tarwita jootraha ega peastmise-medaljet, waid ta tuleb kui wiisakas, haritud mees waatama, kuda inimese käsi käib, keda tema, oma elu pandiks pannes, surma suust peastis,“ ütles Benno tõsiselt. „Ma ei tea, kui rikas tema on, aga ta reisib esimeses kajutis ja ülikondasid on tal nii rohkesti, et ma tema omadest kohe ühe wälja walida ja selga tõmmata wõisin, kuna minu märjad watid laewa päält siia
