10
kaunis lopergune ja üleliiga päiwitanud, kehast jämeda wõitu, ka juba julgesti oma 30 aastat wõi rohkem wana, aga laitmata riides ja ladusate liikumistega. Kummardus oleks wõinud natuke sügawam olla, aga palju sa Amerika misterist loota wõid? Paruniproua tõmbas kergemalt hinge, tema südamelt weeres mure, et ameriklane seltskondlikku kokkukõla liig tölbaka olekuga rikkuda wõiks. Jumal tänatud, seda ei olnud otsekohe karta. Ka ei jätnud mr._Jostsoni saapatallad mingit jälge läikiwa parketi pääle ja istudes ei kiigutanud ta tooli ega sirutanud jalgu laua pääle. Aga kes ta oli ja mis ta oli? See küsimus ei tohtinud kõige päält seletamata jääda. Sa kallis aeg, meie ajal tikub ju iga rikkaks saanud käsitööline, iga tööstuserüütel ja iga õnnekütt kõrgemasse seltskonda, iseäranis kui ta Jumal teab kust ilmanurgast tuleb!
Kui siis mr. Jostson kõigiga tutwustatud, istet wõtnud, esimese tänuawalduste tormi oma kõrwust mööda lasknud ja kohwitassi kätte saanud oli, arwas paruniproua paraja silmapilgu tulnud olewat, et ääri-weeri mööda oma pääsihti kätte püüda.
„Teie ei pane wist mitte pahaks,“ algas ta wäga lahkesti, „kui ma Teile ühe weidi lapsiku küsimise ette panen. Nii palju kui mina siiamaani ameriklastest kuulnud olen, kirjeldatakse neid ikka kui kalgi südamega ärimehi, dollari-küttisid ja kõigi paleuste põlgajaid, kelle meelest wõõras elu midagi ei maksa. Nüüd aga olete Teie, mr. Jostson, oma kallimeelse teoga minu arwamist kõige kaunimal wiisil parandanud… wõi ei olegi Teie wahest mitte päris ameriklane?“
Jostson naeratas kentsakalt. Naesterahwad märkasiwad imestusega, et tema terawad, hallid silmad wäga ilusaks läksiwad, kui ta naeratas.
„Mina olen Ühisriikide kodanik,“ oli tema lühike wastus.
„Aga wist mitte kaupmees ega wabrikant,“ kobas paruninna uurimiseteel edasi. „Wabandage… ma ei wõi enesele kõige parema tahtmisega suurkaubanduse asemikku ette kujutada, kes wõhiwõõra inimese pärast mässawasse merde hüppaks.“
