7
mist. Ma ei tea õieti, kui kaua see kestis, wõib olla pool tundi. Siis lõppes wihmasadu ja ma nägin üsna ligidal suurt aurulaewa, mis läänest tulles otse minu otsa joosta ähwardas. Ma hakkasin täie kõriga kisendama ja kätega kordamööda wehkima. Kole mõte pani mu südame kangesti, walu sünnitawalt tuksuma: mis siis, kui laew otse minu pääle wõi minust mööda sõidab? Aga ei — mind oli tähele pandud. Laewa käik jäi tasemaks, lael oli elawat liikumist näha. Ma märkasin weel, et sääl paati wälja heitma hakati, aga enne kui sellega toime saadi, kadus mu wiimane jõud. Ma tundsin magusat wäsimust enese pääle tulewat, lasksin käed lahti ja wajusin wette.“
Jälle tuli karjatus naesterahwaste huultelt ja ka wana paruni nägu wahetas seekord karwa. Pastor ja tohter wangutasiwad päid ja pomisesiwad kaastundlikult „oo, oo!“
„Ma ei tea, kas ma meelemõistuse täiesti kaotasin,“ jutustas Benno edasi, „aga ma ei mäleta ka midagi sellest, mis minuga sündis, enne kui laewa lael lamades silmad lahti ajasin. Minu ümber seisiwad ja poputasiwad mitu inimest. Nende seas silmasin ma ühte, kelle riided weest tilkusiwad. Minu esimene mõte oli: Jumal tänatud, et paadimees ka peastetud! — aga siis märkasin, et mehel wõõras nägu oli. Warsti sain ka seletuse, mispärast mehe riided märjad oliwad. See oli minu elupeastja. Enne weel, kui paati alla lasta jõuti, oli tema minu allawajumist nähes kõrgelt parralt wette hüpanud ja minu wälja toonud.“
„Bravo!“ kiitis wana parun ja pastori noorem tütar lisas waimustatult juurde: „Waat’ niisuguseid mehi mina armastan!“
„Ei tea, kas Teie armastusel kestust oleks, kui teda ligemalt näha saate,“ naeratas Benno. „See on kahtlemata wäga julge, auus ja haruldane mees, aga oma näojoonte poolest mitte just noorte preilide ideali laadi. Küllap näete ise — ta lubas warsti siia tulla.“
„Kas täna weel?“ küsis paruninna weidi murelikult.
„Ta wõib wiie minuti pärast siin olla.“
„Kes ta siis on?“
„Seda ma ei tea.“
