6
tahaks ta teda oma käega wette kukkumast hoida. Teiste päältkuulajate nägudest paistis kõige suurem põnewus.
Benno naeratas meelitatult: „Sinu ehmatus, pai mamma, on wist suurem kui minu oma oli, kui paat ümber läks. See tuli kõik nii häkitselt, et ma oma mõtteid sugugi korraldada ei jõudnud. Ma ei teadnud midagi karta ega aimata ja olin ka siis weel täiesti külmawereline, kui oma nõretawa pää külma wee seest wälja pistsin. Ma sain ennast tüüri kaudu ülespoole winnata, kuna waene paadimees wist masti alla sattus ja ära uppus.“
„Jumalale tänu!“ õhkas paruninna kergitatud rinna põhjast.
„Jumalale tänu, et paadimees ära uppus?“ imestas Benno.
„Ei, et sina ennast ülespoole winnata said,“ seletas paruninna lapseliku ilmasüütusega. Paadimehe surm oli tema meelest nii täiesti ükspuha, et ta seda juhtumist silmapilguksgi oma pääajus kinni hoida ei suutnud. Teised päältkuulajad wahetasiwad kärme pilgu. Preili Elise punastas teadmata põhjuse pärast.
„Ema süda!“ ohkas pastor Schwalbe tundmuserikkalt.
„Minul on sellest mehest kahju,“ kõneles Benno iseäraliku rõhuga edasi. „Tema oli mõnus wanamees, kellega ma tihti merel sõitmas käisin. Ma oleksin teda hää meelega peasta katsunud, aga nüüd hakkas meri nii kurjasti möllama, et mul enesel peenike pihku tuli. Teie ei usu, kui raske see on, külmetanud kätega wee sees loksuwast, libedast paadipõhjast kinni hoida. Jääkülmad laened uhtusiwad mu keha muredaks, sõrmed jäiwad kangeks, aga ma hoidsin wisalt kinni. Kuna häkiline hädaoht mind sugugi ei kohutanud, tundsin nüüd wäga hästi, kuda see pikaldane waewlemine surma suus mulle aegamööda külma, meeleäraheitlise ahastuse pääle ajas.“
„Kas siis mõtlesid ka ema pääle?“ küsis paruniproua.
„Mõtlesin kah, aga — õigust ütelda — mu päämõte oli siisgi: kuda ma siit wiimaks wälja peasen? Kanged tuulehood ajasiwad mind rannast ikka kaugemale, lahtise Soome lahe poole, jäme wihm peksis mu pää uimaseks, weest tumestatud silmad ei seletanud eespool mingit peas-
