65
„Siin.“
„Aga miks Teie siin ei ela?“
„Ma ei taha. Ma tahan täisinimene olla, aga siin ei loeta mind selleks. Mul on siin otsekui häbiplekk küljes. Ma teadsin seda enne ja näen nüüd, et asi kolmeteistkümne aasta sees muutunud et ole. Kahe päewaga sain selgusele, et siin ühel pool ikka weel endise peremehe üle kiruwa toapoisi waim, teisel pool piirita põlgamine walitseb. Tunaeila olin waewalt jala kodumaa pinnale tõstnud, kui põlgamise laene mulle juba wastu silmi laksus.“
„Kuda see tuli?“
„Ma sattusin kogemata ühe siinse paruni majasse ja sain sääl oma pärisrahwast nii palju halba kuulda, et ägedaks läksin ja peaaegu sedasama oleksin teinud, mille pärast mind kord Teie majast wälja wisati.“
„Mis selle paruni nimi on?“ küsis Helene põnewil.
„Stern-Himmelshausen.“
„Oo! Kuda Teie temaga tuttawaks saite?“
„Pisukese juhtumise läbi, millest rääkida ei maksa.“
„Hm!“ tegi Helene. „Ma arwan, et mul sellest pisukesest juhtumisest aimu on. Teie ei teinud muud suuremat, kui peastsite paruni ainsa poja surmahädast.“
„Kust Teie seda teate?“
„Kuulsin kogemata… Ja Teie ise ei tahtnud sellest juttugi teha!“
„Mis tühjast rääkida? See on ju eestlase loomulik kohus, et ta saksa — wee pääl peab hoidma. Ma ei teinud muud, kui kastsin ennast natukese merewees. Rahwuslist häbiplekki ei suutnud see kastmine minust muidugi mitte ära pesta. Seda märkasin imeselgesti. Kes käskis mind ka saksa kambrisse kippuda?… Aga andke andeks — Teie olete ju ka saks.“
„Kes teab?… Kui kauaks Teie nüüd siia jääte?“
„Paariks nädalaks.“
„Ja siis?“
„Siis lähen jälle teisele maailma küljele.“
Jälle katkes jutulõng mõneks silmapilguks. Helene pilk eksis aknast wälja, tumesinise taewa kaugusesse.
