66
„Kuda siis Teie käsi käib?“ küsis Jostson, kui ta sigarist paar tugewat sutsu oli tõmmanud.
Helene naeratas.
„Mitte just hiilgawalt, nagu näete. Mul jõuab kahekümnekuues eluaasta lõpule, aga ma pole ikka weel tanu alla saanud. Teie mäletate weel, kui upsakas plika ma olin. Ma käisin nina püsti ja wõrdlesin ennast muinasjutuliste printsessidega. Nüüd küürin oma kätega põrandat… Meie endisest küllusest, mida Teie weel tundsite, on ainus mälestus järele jäänud. Isa sattus ilma enese süüta hädasse, wend on weel noor ja minu töö ei tasu waewa, ehk ma küll tundide tarbeks — mõtelge seda agarust! — koguni Ladina keele ja algebra kätte õppisin. Meie elame nüüd palju kitsamalt kui enne, trööstime endid ilmatarkusega ja loodame, et ajad paranewad… Kes sääl tuleb?“
See oli Luise, kes jalutuselt tagasi tuli. Tema paled õhetasiwad, silmad särasiwad, terwe olek oli ärewil.
„Kas tead, Helene“… algas ta saali tormates, jäi aga kohe wait, kui ta pilk wõõra meesterahwa pääle langes. Ta oli Jostsoni neljaaastase lapsena wiimast korda näinud ja ei mäletanud teda sugugi. Kuna Helene neid tutwustas, heitis Luise ühe ainsa uuriwa pilgu ameriklase näo pääle ja waatas siis temast mööda — selle täielise hoolimatusega, mida noored neiud ilmutawad, kui wõõras meesterahwas neid kohe esimesel silmapilgul ei huwita.
„Kas tead, Helene, kellega mina praegu koos olin?“ algas ta juba rahulisemalt ja weidi uhkelt.
„Sa pidid ju mõnda kooliõde üles otsima,“ wastas Helene ilma ärewuseta.
„Seda ma ka tegin, aga need on ilusa ilmaga kõik wälja lennanud. Selle eest juhtusin Narwa maanteel — mõtle kellega? — meie paruniga kokku. Tema saatis mind tüki maad“…
„Seda ei oleks sa mitte pidanud lubama,“ noomis Helene wäga tõsiselt.
Luise tõmbas, oma pattu ära tundes, mokad wingu ja kõneles palju tasemalt edasi: „Ja nüüd ootab ta wä-
