64
dega, et teile enam jalga ei tõsta; see oli minust lapselik halpus — mind poleks ju muidugi enam sisse lastud. Ühtlasi märkasin nüüd, kui ütlemata armas Teie maja minu meelest oli olnud. Ma kaotasin himu, siin linnas elada, jooksin warsti pääle selle onu juurest ära ja sõitsin laewapoisina laiasse ilmasse.“
Jostson lõpetas ja pani sigari, mis tal jutustamise ajal kustunud oli, uuesti põlema. Toas wältas tükk aega waikus. Sarnasel korral öeldakse, et ingel toast läbi käia. Seekord oli see kahtlemata rahuingel.
Wiimaks ütles Helene pehmelt: „See pole wiisiks wõetud, et naesterahwas midagi andeks palub, aga wahest saab Teile ka sellest küllalt, kui ma tunnistan, et ma selle juhtumise järele mitu ööd nutsin ja seda tänini pole unustada wõinud.“
Paul ja Helene oliwad mõlemad täiskaswanud, elu läbi kõwendatud inimesed. Kumbgi ei walanud liigutuse pisaraid, kumbgi ei pakkunud teisele lepituseks kätt, aga mõlemad tundsiwad selgesti, et lepitus tehtud oli.
Lapsepõlwe sõprus…
Nad rääkisiwad seda ja teist ega pannud tähele, kuda aeg lendas.
„Teie olete wist kaugel käinud ja palju näinud?“ küsis Helene.
„Olen küll, kuid see pole meie ajal suur asi,“ wastas Jostson. „Ma tunnen seda maakera igast küljest ja leian ta õige wäikese olewat. Praegu elan Amerikas, aga säält Australiasse kolida, ei teeks mulle suurt päämurdmist. Ma olen rahutu rändaja. Mul on wahel seda, mis maailma-tundmuseks nimetatakse. Kui ma kõrgelt mäelt alla waatan, kui mu silm Afrika kõrbes wõi Amerika rohuwäljadel asjata piiri otsib, kui ilmamerede tuuled mu rinna ümber puhuwad — siis on mul tundmus, kui oleks terwe maailm minu kodu, ja mitte see wilets maalapikene, kus pime saatus mind kogemata sündida laskis. Alles kui ma jälle inimestega kokku puutun, siis tunnen, et ühed armsamad, omasemad on kui teised, ja et ma nägemata paeladega ühe teatud paiga külge seotud olen.“
„Ja kus on see paik?“
