63
waewalt keegi julenud arwata, et see kehwa käsitöölise tütar oli, kes oma kätega, kui waja, ka põrandat küüris. Mis ta enesega teinud oli, sellest ei wõinud Jostson kui meesterahwas õieti aru saada. Häkilised wälimuse muudatused jääwad meie silmas ilusate ja maitserikaste naesterahwaste igaweseks saladuseks. Jostson märkas aga üleüldiselt, et tal wäga peenikese, targa ja hästi kaswatatud neiuga tegemist oli, ja tundis peaaegu argtust, kui Helene tema wastas istet wõttis ja tõsiselt ütles: „Nüüd tunnistage, miks Teie umbes kolmteistkümne aasta eest ära kadusite ja meid kõige selle aja ilma wähema elumärgita jätsite?“
Ameriklane oli Helene äraoleku ajal sigari põlema pistnud ja popsutas seda nüüd suure ägedusega.
„Mis sest laste asjast rääkida?“ wastas ta poolpominal, silmi kõrwale pöörata püüdes.
„Rääkige siisgi.“
„Teie teate seda ju isegi.“
„Ma arwan mõnda teadwat, aga wahest on minu teadmine ekslik ja minu süü suurem, kui ise arwasin.“
„Teil pole mingit süüd,“ ütles Jostson elawamaks minnes. „Mina olin kangekaelne, jonnakas Eesti poiss — muud midagi. Waese pesunaese pojana ei tundnud ma peenema seltskonna wormisid ja komistasin iga sammu pääl. Teie majas käies õppisin ma alles seda, mis seltskondlikuks hariduseks nimetatakse. Selle eest olen ma Teile ja Teie lahkele perekonnale igawest tänu wõlgu. Ma ei oleks seda iialgi pidanud unustama, aga kord unustasin ometi… See oli siis, kui Teie kolmeteistkümnendal sünnipäewal need Saksa poisid mind sellepärast pilkama hakkasiwad, et ma oma rahwust ei salanud. Nad sõimasiwad mind nii kaua „knoot“ ja „kulle“, kuni ma kannatuse kaotasin ja ühele, kes just Teile kõige rohkem meeldis, mööda kõrwu andsin. Nüüd hakati mind igast küljest kui hunti hurjutama. Ma otsisin Teie juurest troosti, oga Teie olite wihane ja nimetasite mind rumalaks Eesti talupoisiks, kes sakste seltsis olla ei mõista — mis ju ka päris tõsi oli. Ja siis tuli Teie isa ja ajas mu häbiga uksest wälja… Ma tõotasin pühaliku wan-
