62
andeks! Teil on küll wõõras nägu, aga silmad on ikka needsamad. Peaaegu pidin Teile endisel wiisil sina ütlema… Kuda käsi käib?“
Jostson ei saanud kohe wastata. Ta hoidis wäikest, sooja kätt kauemini kui waja peos ja silmitses neiu nägu, mis nüüd täiesti tema poole pöördud oli, kui mõnda imeasja.
„Olete Teie aga ilusaks läinud, Helene!“ hüüdis ta wiimaks õiglasest südamest.
Helene tõmbas käe tagasi ja tegi näo tõsiseks.
„Kui Te paremat terwitust kaasa ei too, siis“…
„Wõite jälle minna,“ täiendas Jostson. „Andke andeks — sõna kippus wägise keele pääle. Kahju, et ülepää häält tegin. Seda imet oleksin kauemini pidanud waatlema.“
„Mis imet?“
„Et Teie sarnane preili oma kätega põrandat küürib.“
Helene naeris: „Mis parata? Ajad on halwad, teenijad kallid. Pean ma selle töö oma elatanud ema hooleks jätma?… Aga nüüd jätan järele — haruldase külalise auuks.“
„Teie olete üksi kodus?“
„Olen küll, aga Teid ma ei karda. Ma oskan ennast nüüd paremini kaitsta kui sel ajal, kui Teie mind uulitsapoiste käest peastsite.“
„Teil on hää mälestus.“
„Wahest parem kui Teil… Aga nüüd kaon ma silmapilguks sirmi taha. Wõtke aga istet, herra Jostson!“
Ameriklane wõttis istet. Siin tundis ta ennast kui kodu olewat. See oli kõige parem terwitus kodumaa poolt, mis temale siiamaani osaks saanud. Ja nüüd sai ta ka selguse kätte, missugune neist segastest põhjustest, mis teda kaugelt maalt siia kihutasiwad, kõige mõjuwam olnud. Need lapsepõlwe sõprused! Küll naerdakse nende üle, aga kui palju peitub neis tõsist, liigutawat ja kosutawat eluwõimu!
Helene ei tarwitanud oma wälimuse korraldamiseks paljut aega, aga kui ta sirmi tagant wälja tuli, oleks
