61
Pohlig naeratas uhkesti: „Selle poolest ole mureta. Mul on sajad ja tuhanded wäljas seismas. Kõiki ei saa paraku kätte, aga tilgakaupa tuleb ikka, nagu paari päewa eest, kui sada rubla korraga kätte sain. Kui sa näed, et meie wahel napilt läbi ajame, siis ära pane pahaks: ma olen mees ja pean ka musta päewa pääle mõtlema. Täna tohime jälle kord rõõmsad olla. Teie, tüdrukud, pange paremad hilbud ümber ja tulge kaasa.“
„Mina ei wõi — pean pärast lõunat mõned tunnid andma,“ kostis Helene wagusalt.
„Mina ka mitte — mul pole ju seisusekohast suwejakki selga tõmmata,“ ütles Luise weidi ägedamalt.
Pohlig lõi käega: „Noh, siis jääge koju — mina sõidan mammaga Nõmmele. Hakka aga kohe riidesse panema. Rong läheb kell 11 ja naesterahwad on suured wenitajad, kuna minusuguse mehe käes nõuu ja teo wahel rohkem wahet ei ole, kui üks, kaks, kolm!“
Waewalt oliwad wanemad wälja läinud, kui ka Luise ennast kohendama hakkas.
„Kuhu sa lähed?“ küsis Helene.
„Mis minagi siin kodu hapnen?“ wastas Luise. „Waatan õige, kas mõne kooliõe kätte saan, ja siis teeme Kadrintalis ringi.“
Helene jäi üksi koju. Ta istus raamatuga akna alla, ei tundnud aga lugemiseks himu. Saali põrandal mõnda täppi nähes, mis pühkides wälja ei läinud, wahetas ta kähku riideid, wõttis märja nartsu ja hakkas nii kibedasti küürima, et sugugi tähele ei pannud, kui eestoas Luisest pool lahti unustatud uks käis.
„Tere hommikut, preili!“ kõmises korraga sügaw hääl tale kõrwu ja kohkunult pääd pöörates nägi ta wõhiwõõrast meest enese ees seiswat.
Helene kargas krapsti üles — ja nüüd tundis ta wõõra kohe ära: see ei wõinud keegi muu olla, kui meheks saanud jõmsik Paul Jostson, kelle pääle ta eilsest saadik mitu korda oli mõtelnud. Helene tundis sooja liigutust. Ta wõttis märja nartsu pahemasse kätte, pühkis parema käe põlle küljes kuiwaks ja sirutas ta muistsele sõbrale rõõmsasti wastu: „Tere, Paul… herra Jostson, andke
