60
„Teie näitate teda pika aja kohta weel wäga hästi mäletawat,“ tähendas Benno weidi murelikult.
„Lapsepõlwe mälestused on kõige wisamad,“ kostis Helene ja jäi mõttesse.
„Mis sest tühjast nii palju rääkida?“ mõnitas Pohlig juba tümendatud keelega. „Teie, paruni herra, olete tugew ja osaw küllalt, et ka ilma selle Jostsoni abita weest wälja oleksite peasnud. Pääasi on, et Teie jälle terwelt ja priskelt meie keskel istute. Teie ei usu, kui suurt rõõmu see mulle teeb — just nagu oleks minu lihane poeg Teie asemel olnud. Teie juhtumine näitab jällegi, kui ligi meil surm wõib olla, aga just sellepärast peame elu maitsmisega ruttama… Kas kuulete, kuda tuul wäljas wingub ja müdistab, nagu oleksiwad kollid lahti? Maailmas on palju kollisid liikumas — õnn sellele, kes kollisid ei karda! Elagu mureta elu! Selle pääle löögem klaasid kokku, paruni herra!“
5.
Järgmisel päewal oli wilu ja tuulse nädala järele esimest korda jälle ilus ilm, päike paistis soojalt ja lustilikult siristasiwad warblased Pohligi korteri aknate ees. Meister oli eilse pidu järeldusel kaua puhanud. Terwe pere oli ammugi ülewal ja Selma juba kooli läinud, kui peremees ise, kelle und keegi segada ei julenud, wiimaks haigutades ja käsa ringutades woodist tõusis.
„Täna oleks patt tööd teha ja pää on ka uimane,“ pomises ta, kui ta pilgu aknast wälja oli heitnud.
Ta pesi ennast aeglaselt ja tõmbas pühapäewa-riided selga. Kohwi juues ütles ta abikaasale: „Täna ma tööd ei tee. Mul on paari kunni käest raha saada — läkitan poisi järele ja ise wõtame õige kätte ja sõidame lusti pärast Nõmmele. Sina pole ju tükil ajal kodust wälja saanud — sa hallitad üsna ära.“
„Kuda ise arwad,“ kostis abikaasa.
Ta oli wanaaegne naesterahwas, kes mehe sõna seaduseks pidas. „Kui aga raha jätkub,“ lisas ta siisgi kahtlaselt juurde.
