47
tööd teha. See ei olnud tema meelest muud midagi, kui üks meistrite loomulikkudest eesõigustest, mida seadus isalikult kaitses. Meister Pohligil oli seitse püha nädalas, kuid tema igapäewane eluplaan oli sääl juures kindlasti korraldatud. Hommikul tõusis ta hilja woodist ja istus pärast kohwijoomist weel paar tundi pehmes leentoolis, unekuub seljas, pika warrega piip suus (neid piipusid oli tal terwe kogu) ja ajaleht wõi raamat käes. Pruukosti wõttis ta oma armsamas trahteris, ametiwendade keskel, kus mõõdukalt napsitati, õlut joodi ja magusal jutuwestmisel linna-uudiseid wahetati. Lõunasöök oli ikka wäga rammus ja mitmekesine. Selle pääle tuli paaritunniline uni ja pärastlõunane jalutus. Õhtul istuti klubis punshi wõi grogi juures, ehk jälle wõeti wõõraid wastu ja käidi wõõraks. Pühapäewal kuulati kõige perega Saksa kirikus Jumala sõna, õhtul wõeti gildemajas lõbupidudest osa, mis ikka kuni „sinise esmaspäewa“ hommikuni kestsiwad.
Oma perekondlikus elus oli meister Pohlig täiesti õnnelik. Tema abikaasa oli piltilus, õrn, tasane ja hää südamega naesterahwas, kes mehele iialgi wastu ei rääkinud ja temale ka siis armastusega ümber kaela langes, kui mees wahel alles wastu hommikut „kilgiga“ koju tuli. Oma lapsi kaswatas Pohlig kristlikus waimus ja walitses perekonda kui õige patriarh, ilma et tal waljust waja oleks olnud. Tema lastest wõidi õieti näha, kui ilus meie „alamat tõugu rahwas“ — olgu ta nüüd puhta- wõi segawerd — wõib olla, kui aga jõukas elujärg ja hää kaswatus tema esimest eluiga õnnistawad. Pohligi lapsed — üks poeg ja kolm tütart — oliwad kõik kenad kui kannid, ja wanemat tütart loeti linna esimeste iluduste sekka. Muidugi oliwad nad igapidi „saksa lapsed“ ja mõistsiwad maakeelt wähe — nii palju kui nad teenijatelt õppida jõudsiwad. Pohlig ise oli loomukindel kadakasaks, kes oma pärisrahwusest midagi teada ei tahtnud, Eesti keelt ainult naljatades suhu wõttis ja seltsipidudel oma „Saksa emakeelt“ waimustusega elada laskis…
Ja waata — kõik oli wäga hää ja Baltimaal oli nii mõnelgi mehel ilus elada. Kustumata kirjaga seisab nende kenade päewade mälestus meie wanemate kaaskoda-