48
nikkude südametes üles tähendatud, kustumata on ka kadakasakste truudus Saksa seltskonna wastu, kes neid rabast haljale mättale tõstes armuga oma kaissu wõttis, neile Saksa haridust, keelt ja meelt omandades. Kes kord selle seltskonna mesti peasis, sellel oli ju nii kerge ja lõbus elada, see kerkis „toore hulga“ pimedusest korraga heledale päikesepaistele! Oli see siis ime, et just meie kadakasaksad endistele oludele, nõnda nimetatud „Saksa ajale“ kõige waljemaid kiidulaulusid laulawad? Nende laulud woolawad ju tänulikust südamest ja on sellepärast wähemasti niisama õiglaselt mõeldud, kui wäsimata sakste-siunamine nii mõnegi mehikese suust, kes Saksa keelt ei mõista ja Saksa seltskonda iialgi ligidalt näinud pole.
Aga ajad muutuwad, waheseinad langewad, „toore hulga“ pimedusest kipuwad ikka uued jõuud ilma sakste abita päewawalgele, kuna wana aja lapsed, kes eesõiguste warjul ladusa, wõitluseta eluga ära harjunud, kohmetult silmi hõõruwad, komistawad ja oma wanu jumalaid asjata appi hüüdes kukuwad, kui nad mitte oma iseloomu poolest kindlal jalal ei seisa.
Meister Pohlig ei soowinud uue aja waljemaid nõudeid täita ega oma harjunud eluwiisist lahkuda. Sarnase meelekindluse esimene tagajärg oli see, et ta maja ära müüma ja äriga üürikorterisse kolima pidi. See korter oli linna keskel ja kaunis tore.
„Jumal tänatud, et majaomaniku muredest lahti olen,“ ütles Pohlig, kui ta üürikorteris esimesel hommikul laabruki selga tõmbas ja kõige pikema warrega piibu wanema tütre käe läbi põlema sütitada laskis.
„Kahju, et palju majaasju kolimisega rikutud on,“ kurtis abikaasa.
„Mis sest — küllap saame jälle uued,“ trööstis meister.
Aga ta ei saanud enam uusi muretseda. Äri läks esiotsa küll weel parajasti, sest koht oli hää ja wanad tööandjad jäiwad truuwiks; kuid töö juures puudus peremehe silm. Paari aasta pärast pidi Pohlig jälle kolima — seekord juba kõrwalisesse uulitsasse, kus
