46
„Sa wõiksid siisgi kord järele waadata.“
„Pole tal wiga kedagi. Eks ma tea. Möllab ja möllab — pärast magab kui jahukott.“
„Kas täna käis keegi wõõras inimene õues?“
„Pole ma kedagi näinud.“
„Soo, soo. Lase mind nüüd õuewärawast wälja. Onule ütle, et ma teda warsti jälle waatama tulen.“
„Seda ma usun,“ pomises Leena ja wõttis wõtme warnast.
Uulitsale astudes pistis Jostson Leenale mõned hõberahad pihku ja soowis temale hääd ööd.
Leena hõõrus rahasid peo sees, wahtis lahkuwale külalisele altkulmu järele ja pomises pool kuuldawalt: „Mis sel poisil wiga raha loopida — ega wanamehel pikka iga ometi enam ei ole.“
4.
Niguliste kiriku tornikell lõi kaksteistkümmend.
„Pole ime, et kolli nägin,“ mõtles Jostson naeratades ja tõttas kiirendatud sammul wõõrastemaja poole.
Rättsepp Georg Pohlig — sündinud Jüri Poolik — oli Eesti-Saksa „antwärgi“ alguskuju. Waese poisina oli ta omal ajal paljajalu külast linna tulnud ja siin seltslikul redelil pulk pulgalt kõrqemale roninud, see on: rätsepa õpipoisiks, selliks ja meistriks saanud. Õige õnnelapsena leidis ta kohe hää meistri, oma painduwa iseloomu pärast peasis ta sellide käte alt peaaegu ilma peksuta läbi ja ilusa poisina wõitis ta meistri ainsa tütre südame. Pikema wastupunnimise järele wõttis meister, ehk küll ise Saksa mees ja selle pääle wäga uhke, maheda Eesti selli omale wäimeheks ja näitas temale weel suuremat lahkust sellega, et paar aastat pärast pulmi siit ilmast lahkus. Kena maja ja suur äri jäiwad wäimehele päranduseks.
See sündis käsitöö-meistrite kuldsel ajal, mil tööstuse wabadust, wassijaid, odawaid juudikauplusi ja wõistluse kibedust weel ei tuntud. Pohlig hakkas hulga inimestega tööle, see on: ta pani käed rüppe ja laskis teisi
