33
„Soo. soo.“
Keegi ostja tikkus nende wahele. Langberg jättis õepoja kui samba seisma ja laskis teda tüki aega oodata. Kui ta siis jälle asjatoimetusest mahti sai, ütles ta weidi kärsitult: „Pole mul siin aega tühja juttu jahwatada. Tead ju kaupmehe asja. Aeg on raha. Kui sa weel ikka auus inimene oled ja muud ei taha kui minu käsikäiku teada, siis tule mind täna õhtul koju waatama.“
„Kui aga Leena sisse laseb,“ naeratas Jostson.
„Küllap laseb,“ pomises Langberg ja pööras näo uue ostja poole.
„Kodumaa läheb mu meelest ikka kallimaks… see oli juba kolmas terwitus,“ mõtles Jostson, kui ta kauplusest ilma tõrkumata wälja astus, teades, et teda muidu säält oleks wälja aetud.
Oli juba pime õhtu, kui ta Langbergi maja õuewärawast, mis ootamata wiisil weel lahti oli, teist korda sisse astus. Taewas oli pilwes, äge tuul wingus õue urgastes ja kolistas wanaaegse telliskiwi-katuse pannusid. Jälle pidi Jostson tüki aega ukse pihta põmmutama, enne kui maja teise korra pääl aken lahti tehti. Langberg ise pistis pää wälja ja küsis: „Kes sääl on?“
„Mina, Paul,“ wastas Jostson.
„Oota natukese, ma ütlen Leenale, et ta lahti teeb,“ ütles Langberg aknat kinni tõmmates.
Wiie minuti pärast kriiksus wõti roostetanud luku sees, uks läks piilukile ja piilu tagant kuuldus Leena mõru hääl: „Ruttu sisse, tuul kustutab lambi ära.“
Waewalt jõudis Jostson kotta astuda, kui Leena jälle kaks korda wõtme ümber keeras, sinna juurde urisedes: „Wanamees on pääst nõdraks läinud — hakkab juba wõõraid wastu wõtma.“
„Olen mina wõõras? Kas sa mind siis tõesti enam ei tunne, Leena?“ küsis Jostson.
„Minul wanad silmad,“ oli wastus. „Maailmas on nii palju kelminägusid, kes neid kõiki wõib tunda?“
„Ma olen ju Paul, kes sind kolmeteistkümne aasta eest weel küllalt tüütas.“
Leena tõstis köögilampi, et külalise nägu walgus-
