32
3.
Teisel päewal läks Jostson oma onu Langbergi waatama. Kauplusele lähenedes nägi ta wastas olewa nahapoe ukse läwel kaks meesterahwast seiswat, kelledes ta seltsimajas nähtud kaupmehe Rettigi ja tema õpipoisi Timmi ära tundis. Mõlemad haigutasiwad nagu inimesed, kes oma öörahu lõbule ohwerdanud, sosistasiwad midagi isekeskis ja wahtisiwad segaste silmadega üle uulitsa.
Langbergi kauplusesse astudes leidis Jostson selle inimesi kubinal täis olewat. Langberg ise, üks sell ja kaks õpipoissi oliwad kibedasti ametis. Pood käis hästi, sest siin oli kaup ikka suurel küllusel ja wäljawalikul saada, siin et tingitud, waid wõeti asja eest ikka asjakohast hinda, siin ei tehtud ka mingit wahet saksa ja talupoja wahel.
Jostson jäi ostjate selja taha weidi ootama ja waatama. Imestusega märkas ta, et kolmteistkümmend aastat onust peaaegu ilma jäljeta mööda oliwad läinud. See oli ikka seesama kõhna kaswuga ja lahja näoga wäle wanamees, kelle nurgeline pää wisadust ja kangekaelust ilmutas ja kelle terawad nirgisilmad endast midagi tähelepanemata mööda libiseda ei lasknud. Selle poolest oli õpipoiss Pohlig, kelle nägu Jostson ka weel seltsimajast mäletas, peremehe täieline wastand. Tema suurte silmade pilk oli ikka kurb ja osawõtmatalt wahtis ta enese ette maha, nii pea kui keegi ostja teda rahule oli jätnud.
Temale anti aga wähe rahu, sest ostjaid oli palju ja naesterahwad lasksiwad endid iseäraliku häämeelega ilusast õpipoisist teenida.
„Tere, onu,“ hüüdis Jostson, kui ta nägi, et Langbergi silm küsiwalt tema pääl wiibis. Kui aga ameriklane wahest arwas, et ta oma ilmumisega onu kohmetama paneb, siis eksis ta suurepäraliselt. Langbergil oli parem mälestus kui Maasikal. Ta oli õepoega juba sisseastumisel tähele pannud ja ära tundnud.
„Tere, tere,“ wastas ta nüüd kuiwalt ja sirutas sugulasele kaks näppu wastu. „Mis sa soowid?“
„Ei midagi — tulin aga tükikese aja pärast küsima, kuda onu käsi käib,“ seletas Jostson niisama kuiwalt.
