34
tada. Tema tuimas, wanadusest kroogitud näos liikusiwad paar joonekest, milledest aga wõimata oli aru saada, kas nad rõõmu, ehmatust wõi wiha awaldasiwad.
„Nägu oleks ikka nagu tuttaw, aga kes Teid uskuda wõib? Mina, wana inimene, ei seleta enam hästi. Minge aga siis ülespoole, peremees ise käskis ju sisse lasta.“
Kojast wiis uks kööki, mis poe tagumise otsa külge oli tehtud. Sääl rawitses, elas ja magas Leena. Langberg ise elas wäikeses kambris, teise korra pääl, kuhu kojast puutrepp üles wiis. Teised päälmise korra ruumid oliwad kauba tagawaraga täidetud.
Leena oli nii wähe wõõraste wastuwõtmisega harjunud, et ta lambiga köögi ukse taha kadus, nii pea kui Jostson jala trepi alumise astme pääle pani. Onu ei tulnud oma külalisele ka mitte wastu, ja nõnda pidi Jostson käsikaudu pimedas nagisewast trepist üles kobama. Õnneks mäletas ta neid paiku weel kaunis hästi, tabas ukse käeraua õnnelikult pihku ja astus sisse.
Kitsas ruumis, mis rikkal kaupmehel kabinetiks, saaliks ja magamisekambriks oli, polnud kolmteistkümmend aastat muid muudatusi sünnitanud, kui et tagumises nurgas üksainuke säng endise kahe asemel seisis ja et kehwanäolised mööblid weel rohkem kulunud ja wärwist ära läinud oliwad. Langberg ise seisis, käed püksitaskudes, keset tuba ja wahtis sisseastujale wähe ligikutsuwalt wastu.
„Tere teist korda, armas onu,“ ütles Jostson. „Kas sul nüüd on rohkem aega?“
„Auusal tööinimesel on ikka wähe aega,“ urises wanamees hammaste wahelt. „Teine lugu on muidugi päewawargatega, nagu sina oled.“
„Kust sa tead, et mina päewawaras olen?“ naeratas Jostson, kes wanamehe olekus, kõigest wälimisest karedusest hoolimata, mõnda pehmemat joont märkas.
Langberg ei lausunud sõna, waid hakkas toas edasi tagasi kõndima, igal pöörel altkulmu õepoja poole piiludes, kuna Jostson rahuliselt palitu warna riputas ja ainsa laua ääres istet wõttis. nagu tunneks ta ennast täiesti kodu olewat. Seda nähes jäi wanamees otse tema ette seisma,
