31
ja luurab kui kuri waim, kuid osawad näpud wõiksiwad sääl ikka palju teha.“
„Mina ei wõta wõõrast wara.“
„See’p see sinu lollus on… Küll sel wanamehel wõib aga nodi olla! Elab kui sant, aga pood toob koledasti sisse. Wa’ Rettig luurab iga päew keelt nilbates, kuda teil rahwas sisse ja wälja käib. Haha, kui sa teaksid, mis jutud temal juba suus on!… Langberg ei käi peaaegu wäljas — wist kühweldab ta igal õhtul oma rahahunnikuid, enne kui magama läheb. Küll oleks kord hää waadata, kuda wana koi küüsis sajarublased wirwendawad, kuda ta kupongisid lõikab ja mokki muigutab… Sina tead, kuda õhtul tema akna taha wõiks peaseda — lähme õige kord seda nalja waatama!“
„Aken on teisel korral, sääl pole ligipeasmist.“
„Mina leiaksin nõuu, kui aga jalgwäraw lahti oleks. Sina wõiksid seda ju kergesti toimetada. Kus wõti päewal seisab?“
„Ma ei tea — wist wana Leena hoole all.“
„Too ta wälja; laseme teise järele teha.“
„Ma ei taha.“
„Ära ole laps! Mis sest on, kui nalja näeme?“
„See pole kellegi nali ja ma ei soowigi seda näha.“
„Siis mine rabasse, tola! Mina sinuga enam sõna ei räägi.“
Lühikese waikuse järele hakkas Timm joobnud häälega mõnda kõrtsilaulu trallitama. Jostson tõusis tasakesti üles ja läks, ilma et sõbrad tema ligiolemisest midagi oleksiwad märganud, puhweti-ruumi. Sääl istusiwad Rettig ja Walker ikka weel wanal paigal ja pilkasiwad Maasikat, kes neid alandliku meelitusega hääs tujus hoida püüdis.
„Kus põlgamist wägisi wälja kutsutakse, sääl ei wõi ka põlgajatest puudust olla,“ mõtles Jostson nukralt.
Ta maksis arwe, mis Maasika ägedal kaastegewusel õige soolaseks oli läinud, sõna lausumata wälja ja lahkus seltsimajast.
