30
isa kiitis pääle kauba, kui teisi lapsi hästi kräunutasin. Mul on kahekümnes aasta käes, aga ma pole weel leerisgi käinud — keegi pole mind sundinud. Mina sest halpusest küll ei hooliks, aga elus peab waja olema. Hakka nüüd weel tühjaga pääd waewama!… Noh, mis sa tukud? Joome õlut ja lepime ära. Wiha ma ei kanna, aga ära sa mind oma kodanikupoja uhkusega üleliiga ärita!“
„Minul pole mingit uhkust,“ lausus Pohlig.
„On ikka. Sa ei näita seda otsekohe, aga sa ei otsi mind ka ilmasgi üles ja waatad wahel, nagu küsiksid eneselt: miks ma selle masuurikuga ümber käin?… Ja sinu õde Luise on weel häbematam. Mina teretan, tema ei wastagi, teeb, nagu ei paneks tähele. Peenike preili, peab ju nüüd aina parunitega tutwust! Küll ma temast ükskord ikka jagu saan, kas peaksin ta minupärast üle kuldama.“
„Jäta minu õde rahule!“ hüüdis Pohlig, ja tema hääl kõlas korraga nii tõsiselt. et Jostson teda peaaegu kuuldawalt wiksiks poisiks pidi kiitma.
„Tohoo, ära ikka ninast kinni hakka!“ urises Timm wastu. „See wana, rumal perekondlik waim, mis mulle ikka naeru pääle ajab, see teeb sulle korraga julgust. Praegu wabisesid kui haawaleht, nüüd kargad silmile: jäta minu õde rahule! (Timm osatas sõbra häält järele). Aga mis siis, kui ei jäta? Äh?“
„Siis kaitsen mina teda.“
„Sina? Waresewihtleja! Kas seda tunned?“
„Ma ei karda sinu nuga.“
„Aga kui torkan?“
„Katsu!“
„Waata lõukoera! No mis sul sellega asja, mis sinu õest saab? Ega ta sinu külge kaswanud pole. Oled ikka loll, nii loll, et pahandada ei maksa.“
„See wõib olla.“
„Ja, kõige suurem totter oled sa sellepärast, et sul iialgi kopikat raha pole, kuna sa ometi rikka kaupmehe juures teenid. Sa istud willakotis, aga ise oled ikka paljas. See on ju tõsi — wana Langberg on umbusklik
