16
et nahk suitses. See mõjus ikka, see parandas inimest jäädawalt.“
„Aga kui ülem alama wastu häbemataks läks, mis siis?“ küsis Jostson.
„Siis sai jällegi alam naha pääle,“ naljatas Benno.
Parun läkitas pojale kõlbmata nalja pärast noomiwa pilgu ja pööras enese jälle ameriklase poole: „Teie, mr. Jostson, räägite ikka oma Amerika seisupaigast, kus germanlasel germanlasega tegemist on. Ma usun küll, et germanlane ennast ihunuhtluse läbi parandada ei lase, kuid aastasajad õpetawad, et meie maarahwale wits kõige parem kaswatamise abinõuu on.“
„Wähemasti kõige lihtsam,“ ütles Jostson külmalt. „Teie meelest on germanlaste kõrwal kõik muud rahwad kui lapsed, aga ükskord kaswab ometi iga laps witsahirmu alt wälja. Sattub ta siis kohe kurjale teele, nagu Teie selle maa pärisrahwast tõendate, siis näitab see ometi, et kaswatuse wiisil wiga sees oli. See rahwas ei ole ju weel palju omal jalal seisnud ega oma waimuomadusi iseseiswalt awaldada jõudnud. Andke talle wähegi aega ise ennast kaswatada, wahest näete siis aegamööda ka paremat wilja.“
„Ei ialgi!“ kinnitas parun häält tõstes. „Kui meie neid õnnetuid enam kaswatada ega karistada ei wõi, siis langewad nad paarikümne aastaga oma Aasia toorusesse tagasi.“
„See on täiesti kindel,“ lisas dr. Milde juurde. „Mina wõin kui asjatundja tõendada, et neis madalates pikkpäädes jumalik säde iialgi ei wõi süttida. Kui niisugune mongolinägu oma töntsnina püsti ajab, ütelda tahtes: mispoolest sina minust parem oled? — siis keeb minu sees päris kehalik wastumeel üles, ja kuda see tegelikult ilmub, sellest teawad minu räägitud kepid jutustada.“
Jostsoni silm wälkus. Ta silmitses terawasti tohtri jumekat nägu ja ütles iseäralise rõhuga: „Teie räägite keppidest ja selle maa pärisrahwast, kui oleksiwad need lahutamata kokku kaswanud asjad. Ka mina tunnen natukese rahwaste-näoteadust ja ei karda mitte eksida, kui ütlen, et Teie soontes wähemasti suur osa Eesti werd tuk-
