17
sub. Ega Te selle pärast ometi ennast — lööma ei hakka?… Jääge rahule, mul on weel sõna ütelda. Waadake, minu pääluu ei ole ka mitte ümargune, mu nina seisab loomu poolest natukese püsti, ma küsin Teilt praegu meelega: mis poolest olete Teie minust parem? — ja kõige päält… ma olen sündinud eestlane. Teie kolmas kepp on weel terwe — kuda arwate?“
Tohter ei lausunud sõna. Tema näo pääl wahetles puna walgega. Teiste kuuljate pääle oli ootamata kokkupõrkamisel see mõju, et kõikide silmis midagi kustus, praegu weel elustatud jooned tardusiwad ja näod pikaks wenisiwad. Pastori tütred ei leidnud ameriklase küljest enam mingit ilu, paruninna oli minestuse läwel. Nii armutult ei olnud seltskondlikku kokkukõla tema majas weel keegi rikkunud.
Jostson märkas imeselgelt, et temal selle katuse all enam midagi otsida ei olnud — ta oli ise enese „wõimataks“ teinud. Keset hauawaikust tõusis ta istmelt, kummardas üleüldiselt ja läks. Benno üksipäini saatis teda eeskotta, ei aidanud aga seekord ise tema palitut selga tõmmata, waid kutsus toapoisi. Jumalagajätmiseks raputas ta külalise kätt ja lubas teda teisel päewal wõõrastemajasse waatama tulla.
Jostson raputas pääd: „Mis tarbeks? Sest saadik, kui Teie kuulnud olete, et mina Eesti wanematest sündinud olen ja seda ei salga, sest saadik ei ole mul Teie seltskonnas aset. Teie olete wäga hää ja mõistlik noormees, aga ma tunnen siisgi, et Teie pilk mitte enam nii otsekohene, Teie käesurumine mitte nii soe ei ole kui pool tundi waremalt… Ärge wabandage ennast! See pole ju Teie süü. Meie kahekesi ei ole ju selle maa seltsielu tingimisi loonud ega wõi neid ka oma tahtmist mööda igal silmapilgul muuta. See on aja asi. Ma kahetsen wäga, et seda hella küsimust puudutama pidin, aga see tohter äritas mind oma wemmaldega. Elage hästi!“
