15
linna uulitsatel kõndida, siis paistab Teile juba ilmatu wahe endise ja nüüdse aja laste wahel silma. Teie näete sääl wanu ja noori. Wanad, kes weel sakslastelt õpetust on saanud, on alandlikud ja wiisakad, kannawad oma wanu riideid, nende näomood on auus, nende joonedgi peenemad. Seda tuleb harwa ette, et niisugune wanamoodi inimene auukartust oma sündinud isanda ees unustab, muutugu tema seisupaik seltsielus kuda tahes. Mul on seda üks ainuke kord elus juhtunud, et minu endine ori mind auustada ei taha. Meil on siin rikas kaupmees, nimega Langberg…“
„Kuda — Langberg?“ küsis ameriklane järsult.
„Jah, Langberg… Teie teda muidugi ei tunne, aga siin linnas on ta oma weidruste ja kuulmata ihnsuse pärast wäga tuntud. Kolmekümne aasta eest oli tema minu juures aidameheks, minu waraga on ta oma rikkusele aluse pannud ja nüüd ei tereta ta mind enam!… See on üksik näitus wanade hukkaminemisest, aga need noored! Need ajawad riietes linna uhkust taga, aga nende liikumised on lohakad, kõnewiis hirmus toores, näod loomasarnased, täis rumalust ja häbemata suurustamist. Nad tunnewad wäga hästi oma õigusid, mis lühikese nägemisega maailmaparandajad neile kinkinud, aga kohustest pole juttugi. Mõtelge — mina olen mõnikord käimateelt maha pidanud astuma, et ennast mitte sarnase räpaka lurjuse küljes õõruda!“
„Selle wastu on minul hää abinõuu,“ ütles noor kodutohter. „Ma pidin eila kahe nädala kohta juba kolmanda kepi ostma — kaks endist olin ma nende Eesti lurjuste seljal puruks löönud.“
Pastori tütred itsitasiwad ja wahtisiwad auukartusega noore tohtri otsa, kelle nägu küll mitte täiesti Saksa laadi ei olnud, kes aga Saksa ülikoolist paraja portsu rüütlimeelt kaasa oli wõtnud.
Parun kehitas õlasid: „Teie, doktor, olete noor ja tugew, aga ka Teie taewasõrwal heljub meie kõige uuem kollitaja, — Wene rahukohtunik. Endisel ajal mõisteti meil lihtsamat kohut ja sellega oliwad kõik rahul. Läks alam ülema wastu häbemataks, siis andsime temale witsu,
