141
ja paradiisline rahu mõjusiwad, nagu ikka, joowastawalt linnalaste pääle. Meister Pohlig puhkes täie kõriga Mendelssohni laulu „O Thäler weit, o Höhen“ laulma, mida ta kui endine „Männergesangvereini“ tegew liige weel hästi mäletas. Emand surus ennast õrnalt abikaasa külge, temale sosinal neid armsaid aegu meelde tuletades, mil nemad kui jõukad kodanikud weel Kosel suwekorterit pidasiwad ja siin paigus tihti jalutamas käisiwad. Neid paiku waadeldes jäiwad mõlemad teistest maha. Tõsine Hugo ja auuline Luise loopisiwad teine teist puuokstega ja samblatükkidega, kus juures Luise imeliku osawusega ikka sihist mööda wiskas, ise kannataja osa mängides. Selma nägi orawat ja awaldas kirglist soowi puu otsa ronida. Loomakest suure kilkamise ja naeruga taga kihutades eksisiwad kõik kolm kaugele metsa sisse.
Helene ja Jostson seisatasiwad jõe kõrgel kaldal ja silmitsesiwad wastas olewat orukülge, kus Tallinna rahameeste toredad suwemajad roheliste puude wahelt paistsiwad. Ühe maja pääle jäi Helene pilk kauemini puhkama, kuna mõni naljakas mõte tema silmi seespoolt walgustas.
„Mis mõte Teil praegu on?“ küsis Jostson, kes enam seltsilise peenikesi joonesid kui Maarja oru kuulsat ilu imetles.
Helene näitas näpuga maja poole, mis tema tähelepanemist oli äratanud: „Waadake, see on suurkaupleja Stewardi omandus, kus ta kõige perega igal suwel aset peab. Tema tütrega olla, nagu ma kuulsin, noor parun Stern-Himmelshausen kihlatud. Mulle tuli naljakas mõte, et parun praegu sääl olla ja meid siin näha wõiks.“
„See parun näitab seisuste waheseintest tõesti wähe lugu pidawat,“ tähendas Jostson pilwiselt.
„Preili Steward on ilus ja suure wara pärija,“ seletas Helene.
„Ja Bennokene on auus, aga kehw rüütel,“ täiendas Jostson, kelle rind Helene rahuliste sõnade juures imelikust rõõmust paisus. „Rahu tema waremate tundmuste põrmule!… Mu meelde tuleb teine maja kauges Amerikas, mis peaaegu sedasama laadi on ja niisamuti kõrgel jõekaldal seisab. Sääl elutseb üksik poissmees, kes õieti
