142
ei tea, mis enesega pääle hakata, ja kes sellepärast rahutult kui igawene juut ühest maailma nurgast teise rändab.“
„Mis tal wäetil siis wiga on?“ päris Helene osawõtlikult.
„Temal pole seltsilist, kes teda armastuse sidemetega paigale köidaks… Aga mul pole aega mõistusõnu treida. Preili Helene, ma armastan Teid lapsepõlwest saadik ja panen oma terwe õnneigatsuse lihtsa küsimise sisse: kas tahate mulle naeseks tulla?“
„Ma olen liig waene,“ ümises Helene kahwatades.
Ameriklane lõi käed meeleheitliselt kokku: „On see ka kellegi takistus?!“
Helene paledesse asus järk järgult rohkem karwa, kuna ta mõteldes enese ette maha wahtis. Korraga tõstis ta oma pikad, tumedad ripsekarwad kui tundmusi warjawa eesriide üles ja tema suurtest silmadest säras nii palju magusat õnne ja õnne tõotust, et Jostson selgemat wastust ei oodanud, waid kui õige Amerika karu neiu kenast pääst kinni sasis ja oma karwase suu tema uhkete, weel ühestgi meesterahwast puudutatud huulte külge surus. Helene ei tõrkunud wastu…
Käsi käes ootasiwad nad, kuni wanemad ligi jõudsiwad. Need tegiwad suured silmad. Kui Jostson neilt Helene kätt palus, walas pehme südamega emand pisaraid ja ohkas, tütre ümbert kõwasti kinni hoides: „See Amerika on ju nii hirmus kaugel!“ — kuna meister Pohlig pool nukralt ütles: „Teie, armas Jostson, ei ole küll meie maailma inimene, aga mis parata? Helene on minu lastest kahtlemata kõige targem. Mis tema teeb, peab hästi tehtud olema. Amerika ei ole ka weel mitte kuu pääl — wahest peaseme meiegi weel kord sinna.“
„Ja meie tuleme Teid kõige hiljemalt aasta pärast waatama — eks ole tõsi, Helene?“ ütles Jostson.
Helene nikutas tummalt pääd — ema nutt oli ka tema külge hakanud.
Suurt uudist kuuldes oliwad Hugo, Luise ja Selma esiotsa weidi kohmetanud, et Helene, nende abiema ja kõige parem mängusõber, nüüd korraga neist kaugele ära pidi minema. Siis aga raputas esmalt Hugo päris mehe moodi tulewase õemehe kätt ja Selma kannatas punastades, et
