140
meelitab: tulge wälja, inimeselapsed, unustage tülid, maitske maailma ilu! Mis Te arwate, meister, kui kord kätte wõtaksime ja kõige perega sest kitsamüürilisest ja kitsarinnalisest linnast wälja lendaksime — ütleme Kosele wõi Piritale? Mina muretsen sõiduriistad ja wastutan kõige kahju eest, mida päewa raiskamine sünnitab. Kas olete nõuus?“
Oldi nõuus.
„Aga minu tunnid?“ muretses Helene.
„Pole wiga,“ waigistas Jostson. „Mina astun homme Teie asemele ja annan kõik tunnid kahewõrra.“
Helene nikutas kergemeelselt pääd: „Olgu siis pääle, kuid Teie süüks jääb, kui ma leiwateenistuse kaotan.“
„Teie eest wastutada oleks minu armsam kohus,“ wastas Jostson, mispääle Helene sirmi taha kadus.
Kuna teised endid wäljasõidule walmis seadsiwad, juhatas Jostson kaks kahehobuse woorimeest maja ette. Ühes troskas wõtsiwad wanad Pohligid ja Selma, teises Hugo oma wanemate õdedega ja Jostson istet. Helene ja Jostson istusiwad teine teise wastas ega wõinud kumbgi parata, et nende põlwed wahel, kui tee halwaks läks, kokku puutusiwad. Ameriklane ei palunud neil kordadel wabandust ja Helene surus ennast ikka kärmesti troska tagaselja külge. Nad rääkisiwad teine teisega wähe, kuna muidu nii nukker Hugo ja murtud südamega Luise kui ümber wahetatud oliwad ja kui warblased wadistasiwad. Mõlemad leidsiwad ameriklasest kaswawat meelehääd ja andsiwad temale wähe mahti, seda toredat waadet maitsta, mis ennast Narwa maanteel linnast wälja sõitjale awab. Õhk oli imeselge, nagu ikka sügise poole. Kenal ja soojal augustikuu päewal säras loodus ses iseäralises ehtes, mida ta just närtsimise eel ilmutada armastab. Juba elustasiwad üksikud kollased täpid rohelist lehemetsa Kadriorus ja Lasnamäe külgedel. Tumesinist taewast truuwilt peelitades, hingas teiselpool rahuline merelahe, mille piiril Wiimse poolsaar, Wulff ja Naissaar kauguse kerges udus sinasiwad.
Meie lustisõitjad lasksiwad endid parweiga Pirita jõe üle wedada, jätsiwad woorimehed trahteri juurde maha ja läksiwad kloostrimetsa jalutama. Okasmetsa peenike lõhn
