11
„Miks mitte? Ka suurkaupleja wõib osaw ujuja olla.“
„Tõsi küll, kuid oma osawuse ilmutamiseks waliks ta wist sündsama paiga,“ tähendas wana parun pilgelikult. „Õigust ütelda — minagi oleksin Teie pärast waewalt külma wette hüpanud. Ma ei karda surma, aga seda enam kardan ma nohu ja kopsupõletikku.“
„Sel herral on wahest niisugune amet, mis tema keha haiguste wastu teritab,“ algas paruninna uuesti. „Kõik ameriklased ei wõi ju ka mitte kaupmehed ega wabrikandid olla — eks ole tõsi herra… Johnson?“
„Jostson,“ parandas ameriklane lahkesti. „Armuline proua leiab wäga terawalt ja õieti, et Amerikas, mis suuruse poolest teine maailmajagu on, mitte ainult kaupmehed ja wabrikandid ei wõi elada. Muidugi on meil ka oma kerjajad ja hulgused, põlluharijad ja käsitöölised, kindralid ja ministrid. Meil on ülepää kõik ametid olemas, nagu teilgi, ja meil ei põlata ühtegi ametit.“
„Maha arwata need, mis wähe sisse toowad,“ tähendas wana parun.
„Ja missugune amet Teil siis on?“ küsis paruninna, keda mr. Jostsoni sissejuhatus hääd aimata et lasknud, nüüd juba otsekoheselt.
Jälle libises kentsakas naeratus ameriklase näo üle.
„Mina? Ma olen mõndagi katsunud. Praegu olen ma wasekaewaja, aga hiljuti olin weel karjane ja loomakaupleja.“
Kohwitass paruninna käes põrises hädaohtlikult ja tema laiali aetud silmist paistis nii õiglane ehmatus, et wana parun seda nähes naeru ei suutnud pidada, kuna Benno ja Elise weidi kahetsewa pilgu wahetasiwad.
„Teie olete naljahammas, mr. Jostson,“ ütles parun Stern-Himmelshausen häätujuliselt. „Minu abikaasa näeb juba waimus, kuda Teie pikka piitsa plaksutades loomi mööda maanteed linna ajate.“
„Wuih, Ferdinand!“ sähwas proua häbi pärast punastades wahele.
„Herra Jostson oli muidugi nõnda nimetatud „rancher“,“ püüdis Benno seltskonna eksitatud arwamist õien-
