Ta tuli alla …
Ori viskas ta ette põlvili, õnnepisarad silmis, tema sai enese viletsusest aru, sai aru, kust ta tuleb, see tema viletsus…
Laimatu tundis jumalikku vabadust, tema väärtus oli ära tuntud.
Süütu vangiahelad olid langenud, nüüd põlvitas ta Tõe ees.
Väikesed valetajad, need kõige paremad inimesed, seisid silmapilgu kohkunult kui kohtumõistja ees — nemad ei oleks uskunud, et nad nii palju paha teevad.
Vargad põgenesid öösse, pimedus seisis lõdisedes kaugel eemal…
Kaua kannatajad tõeotsijad, kurvad, kahklejad — kõik nad olid tõe süütavast valgusest õnnestatud, kõik nad — kõik maa oli õnne-uuesti sündinud!
Kõik nad, tema austajad olid tema ees, avalikult seismas kui lapsed jõulupuu ümber, kõik kuri ja õel põgenemas ja nurgast kõõristamas.
Aga Tõde läks neist kõigist mööda — palgel tõsisel.
„Kuhu sa lähed, jumalik noormees?“ küsisid nad.
„Neiu Valele kosja. Sest häda sellele, kes üksi on.“
Ja Tõde tundis koledat üksilduse kohinat, tundis, kuidas ta pää pööritas ja minestus pääle kippus.
Häda sellele, kes üksi on, ka — tõele…
87
