Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
HING.
Hingel oli raske. Ta põgenes kõrge mäe latva.
Iseenese eest põgenes ta sinna.
Sügav kuristik oli tema ja maailma vahel.
All oli ilus maailm. All lainetas sinine meri, all oli ilus roheline õnnelik maa.
Tema, hing, oli õnnetu.
Ta vaatas kurvalt, mis inimesed all tegid. Ilusal lillelisel aasal istus noor neiu ja punus oma kallimale pärga.
Tükk maad eemal ihus sõjamees mõõka.
Hingel tuli meelde, mis ta kuskil oli lugenud:
Neid punub lillepärga, |
Hing oli kurb. Ta soovis, et tal tiivad oleksid. Veel kõrgemale, veel kaugemale oleks ta lennanud.
Mures uinus ta magama.
Tasakesi puutus unenäo ingel ta õla külge — talle kasvasid tiivad. Ta tõusis veel kõrgemale, päädpööritavasse kõrgusse.
88
