TÕDE.
Läbi sumbunud, hinge kinnimatva õhu viras välk alla kaljumäe pihta, lõhkus selle ja vabastas vangi.
Kes teab, kui kaua ta sääl ahelas oli olnud. Võib olla sadasid, võib olla tuhandeid aastaid, võib olla sellest ajast pääle, mil mõtteline elu algas, kellel tõde tüliks oli.
Tõde oli ta, see vabastatud vang.
Ta tuli alla maailma, ja maailma täitis ime. Puud hakkasid sirgemalt kasvama, lilled ilusamini õitsema, jää sulas mägedelt ja inimeste südametest; tuimad said suurtest mõtetest aru, elukevade magus kohin täitis rõhutute meeli, vaimupimedate mõistust — see oli kui ingli sõrme puudutus kõigi kannatajate haavadele:
Tõde oli vangist vabastatud!
Välguna lendas see sõna üle kõigi ilmade.
Tema, Tõde, igavene vang, tuli mäelt alla, tuli ilma, inimeste sekka…
Tema pale oli ilus, tema tegumood kõrge, ta ise oli uuesti sündinud, ta oli noormees.
Välk, õhku rusuvast, hingepigistavast raskusest sündinud, oli oma purustava väega maailmale ta elujõe vabastanud!…
86
