peks Mozarti „Türgi marss“ ja veel terve rida muid niisuguseid meelitavaid asju. See oli liig. Ei, hirmus koguni!
Mõtleme aga, et üks niisugune New Yorgi 12-kordne maja selgest metallist ja papist on ehitatud, kus iga toon alt keldrist üles katuse alla nagu klaverist vastu kõmab, siis oleme isand Lidhami harimatu meele üle vähem pahased. Tema õnnetu elas ühes niisuguses majas.
Ainult see, kes kellegi pääle kade või kellel hambavalu on, võib Lidhami hingeahastusest aru saada.
Ja Tom Lidhami hädad kasvasid märksa suuremaks. Tema kõrvus ümises ühtepuhku „Türgi marss“, mille juurde aegapidi Chopini moll-õhkamised ja Weberi pianopianissimod, kuidas seda kraami kõik kutsutakse — segasid. See oli laulupidu, peab ütlema! Aga meie Tom oli ameeriklane ja ameeriklased leiavad nõu. Ta ostis enesele suurte torudega leierkasti, seadis selle väikese aurumasinaga käima ja siis kõik registrid lahti! Tulgu nüüd, mis tuleb! See oli tõesti põrgukära, mille järeldused ka mitte tulemata ei jäänud. Tom kutsuti paari päeva pärast kohtusse ja mõisteti talle rahurikkumise eest 50 dollarit (100 rubla) trahvi maksa, ühtlasi pidi ta oma muusikaharjutused seisma jätma. Oi pauku! Klaverimängu kohta aga üteldi, et see haritud rahva mänguriist olla, mida mängida igaüks tohtida, kellel oma tuba ja luba on.
Tom Lidham oli sellest otsusest üsna maha rõhutud, kui ta kodu poole sammus. Ukse pääl võtsid teda „Türgi marsi“ taktid vastu.
— Aga Jumala pärast, kes see on, kes
125
