MEELEPARANDAMINE.
Tom Lidhamile ei olnud terves suures Jumala maailmas midagi nii vastumeelt kui konnad ja klaverid.
Konnade pärast võis ta ikka veel elada, sest suure New Yorgi linna kiviuulitsatel ei ole neil neljajalgsetel just kõige parem kodupaik, aga klaverite eest — Jumal paraku! — klaverite ja nende hädade eest, mis klaveritest tulevad, ei võinud ta kuhugi põgeneda, isegi mitte, kui ta sügavasse keldrisse või kõrgemale katuse alla oleks roninud: New York on haritud linn ja sääl on palju klavereid.
Tom Lidham elas kõige oma klaverite kartusega kümnenda linnajao neljandas uulitsas ühe maja üheksandal korral ja tema kõrval mängiti kella kolmest lõunal kuni kella kaheni öösel klaverit. Mõnel päeval — ja seda sündis vähemalt kuue nädalapäeva sees — ka kella kaheksast hommiku kuni kella üheni enne lõunat.
Kolmatkümmend, tore, peab ütlema, aga mis võis vaene Lidham parata, kui talle klaverid veel enam põlguseväärt näisid kui konnad.
Mäng algas harilikult sissejuhatusega, siis tuli Mendelssohni „Laul ilma sõnadeta“, lõp-
124
