mind kiusab? Võib olla, mõni vaene klahvitaguja, keda paari dollari eest võib vait osta? Nõnda küsis ta iseeneselt ja silmapilgul oli ta naabri ukse taga ja tõmbas kella. Veel paar takti, siis vaikis mäng. Kergeid sammusid oli kuulda — noor väikene elav neiu tegi ukse lahti. — Teie soov, mu härra? — Mina — hm — minu nimi — mina olen Tom Lidham ja mul, — mina tulin — — Ah, ütles väike miss (preili) kentsakalt, teie olete Tom Lidham, kes aurujõuga leierkasti mängib. — Üsna õige, kogeles Tom, — mina olen aurujõuga — Tom Lidham. — Kerge naeratus lehvis kena neiu näol, siis aga läks see näokene imetõsiseks. — Ja teie soovite? — Mina — hm, — teie olete muidugi see klaveripreili — hm, „Ööl ei päeval pole rahu“, — teie tunnete seda laulu ja „Türgi marssi“ küllalt juba. Ma tahtsin teid paluda minu vastu — natukene halastust tunda — ma maksaksin häämeelega sündsa summa — — Maksu, raha? hüüdis miss ägedusega, maksu eest läheksin ma oma kunsti ära müüma! Välja — minge! ja porisedes viskas ta ukse kinni. Ent kuna Lidham üsna segaselt ukse taga seisis, kõlasid juba „Türgi marsi“ vaprad viisid talle kõrva.
Ta läks kohmetult ära. Enese kambris oli tal aega oma juhtumist järele mõelda. Ei võinud parata, ta ei olnud mitte kõigiti viisakas olnud.
„Tom, Tom, see oli kõige uksega sisse jooksmine!“ ütles ta enesele. Ja päälegi nii kena neiu juures, kes, hm — nii ilusasti klaverit mängib. Natukene palju küll, aga hästi, seda peab ka vaenlanegi tunnistama. Nii tasa, nii
126
