Noh, tema vast räägib, mis rääkida on. Ta näeb, kuidas ta iga silmapilguga enam meeldib, ja viimati avaldab ta koguni, et ta praegu peaaegu poolkaudu peigmees olla.
Ta ütles seda salaja rõõmuga, kui näeb, et teine selle pääle märksa tagasihoidlikumaks jääb. — Poolkaudu? Peaaegu? ütles naisterahvas hulga jahedamalt, — kui te täiesti oleksite, siis ei oleks te küll mitte nii hoolega mind austanud ega mulle lähenenud? — Austanud? Lähenenud? Ja ometi siiski, armuline proua, kes ei püüaks mitte iludustele meeldida? Ega keegi ometi nii kitsameelne ole, et seda ei salli? — Küsitav näeb aru pidavat.
— Kas ma teid käsiksin minuga tegemist teha? ütles ta järsku, mille pääle noormees kostab: — Paraku ei, aga just see on mind seda enam sundinud.
— Ja see meeldib teile, kui selle järele teile lahkusega vastu tullakse?
— Iseenesest mõista! — Ta naerab. — Siis olete kardetav peigmees, keda tulevikus siis ka teie kaasa mitte uskuda ei või.
— Võib olla! arvab ta järele andes. — Ma olen täna praegu iluduse võimu all.
— Ja homme? — Homme! kordab ta naisterahva pahase küsimuse pääle lustlikult. Varsti aga kaob ülemeelsus ja ta õhkab kurvalt: Teile, teile üksi võiksin ma truuks jääda!
— Arvate? Viimati sooviksite, et teiega katset peaksin tegema koguni?
— Ma olen püüdnud seda mõtet teile arusaadavaks teha.
— V. kiriku torn! Viie minuti pärast oleme minu reisi eesmärgil, ütleb naisterahvas. — Ka
121
