minu omal, kui te lubate mind endid jälle näha, vastab Rosen. — See on liig! Ei, mu härra, teie ei näe mind mitte enam. See võiks teie pruudile meelhaigust teha ja teise peigmehe seltsis viibida — see oleks mulle vähe meelitav. Olgu praegusest tunnist küllalt, mis, peab ütlema, kaunis lõbus oli. — Seda ütles ta tõsiselt, sõbralikult — hüüab postipoissi ja, enne kui Rosen aega keelda ehk midagi ütelda saab, on ta puude vahele ära kadunud. Nüüd alles näeb Rosen, et taevas mustas pilves on ja niisama pilve on ka kena tundmatu naisterahva kadumisega ta süda läinud. Ja, sääl rõhus miski, hoolimata manitsusest, mis ta oli saanud. Ja siiski — mõtles Rosen — eks olnud ka naisterahvas lahkumisel kurb, ärritatud, liigutatud? — Kes siin elab, küsib ta setult, kui vanker jälle edasi liikuma hakkas. — Tää no ei! Olõi inne siin sõitnu, vastatakse. Dr. Rosen ei tea isegi, mis võõras kohas pääle hakata, kuhu ta juhtumisel tulnud. Korraga tuleb talle meelde, et siin üks tema koolisõber ja ametivend lähedal on. Pea on tal aadress teada. Ametivend võtab teda südamlikult vastu ja palub koguni pikemalt sinna jääda. — Teie jääte ometi paariks päevaks. Teil ei võiks aeg igavaks minna, minu täditütar on siin — päris kuld ja elavhõbe, härra Rosen. Ärge aga mitte mõelge, et Emma teid — Jumal hoidku! Ma tean, teie ei mõtle iial naisevõtmisele. — Siiski, ometi ka ja alles tund ehk viis minutit aega tagasi, vastab Rosen punastades. — So, so, see on ju lõbus! Igatahes teeb Emmale see rõõmu, et ta teist seltsilist leiab. — Rosen tänab segaselt. Täditütred ja seltsilised on talle praegu
122
