pääle ta uniselt postipoisilt eitava vastuse saab.
— V. mõisa! hüüab nüüd naisterahvas postipoisile, nagu oleks ta komandant.
See on ka minu eesmärk, arvab ruttu härra. — Ka teie oma? Oh kuidas ma teie pärast kahetsen! Need on esimesed sõnad, mida tal õnn kuulda! Nad lähevad otse südamesse, nad on nii magusad ja siiski vaatavad kenad silmad halastamatu külmusega ta pääle. — Teie pilkate, armuline proua! Oh, teie ei kahetse midagi! Teie näete, et ma hädas olen, sest keegi naisterahvas on mind igatsusega ootamas ja ta —. Seesistuja naerab.
— Ei, heldus ei ole just minu asi, aga ruumi võite mu vankris sellegipärast saada, kui teid naisterahvas ootamas on. Selle eest on teil ainult pilvedele tänu võlgu, mis praegu tõusma on hakanud, — lisab ta külmalt juurde ja käsib kerge käenäitega istet võtta.
— Tsusksi juba edimält ärr kaia, et asja joht nii lät, armuline rovva. Mihäs to herr jalgsi kõnd, kon rattil ruumi olles.
Nõnda arvas setu pukis, kes asja omast seisukohast vaatas. Eks igaühel ole oma seisukoht.
Meie reisi noorisand aga ei tea, keda oma südames rohkem tänada, kas pilvi või oma kena kaassõitjat. Üks tund kaassõitu võidetud, kõik võidetud. Lõbusal meelel tutvustab ta end naisterahvale. Või advokaat on ta. Dr. Rosen. Kõlab kenasti. See teeb naisterahva meele rõõmsaks. Kus vanker üle kivide läheb, pöörab ta ennast Roseni poole ja — kui rutuline muudatus — räägib ja naerab kui lõoke. Ja Rosen!
120
